Foto: Peeter Langovits

Juba aastaid käivad arutelud selle ümber, kas tuleb piirata alkoholi kättesaadavust või mitte. Ühed ütlevad, et sel pole mõtet, sest siis hakkab vohama salaviin. Teised leiavad, et nii ka enam edasi ei saa. Viimastel aastatel on ühiskonna arvamus nihkumas viimase poole, kuid see on läinud väga visalt.

Gorbatšovil oli õigus

Alkoholi kättesaadavuse piiramisest rääkides viidatakse tavaliselt Gorbatšovi 1985. aasta 1. juunist kehtestatud rangetele meetmetele, mis olevat olnud naeruväärne, tüüpiline näide Nõukogude propagandast ja tühikargamisest. On ju loomulik, et Nõukogude ajal oli kõik halvasti ja nüüd on kõik hästi.

Kahjuks aga ei tea kõik need «asjatundjad» fakte. Jutt on tavaliselt emotsioonide ja arvamuste tasemel. Tüüpiline näide sellest on Lauri Vahtre tagasivaade Nõukogude aega seoses alkoholiprobleemidega (16.05. PM). Kõik tema kirjeldatud alkoholi kättesaadavuse piirangutele järgnenud ülepingutamised, möödahiilimised ja anekdootlikud lood kindlasti leidsid aset. Vale on aga väide, et kokkuvõttes kukkus välja «nagu ikka». Ei kukkunud.

Piirangute järel vähenesid tegelikult oluliselt padujoomine ja alkoholismist tingitud tüsistused, vigastussurmad ja enesetapud. Ka ei ole õige, et alkoholi müügi piirangutele järgnes tohutu puskariajamine ja joodi endiselt edasi.

Alkoholi kättesaadavuse piiramise tulemusi näitavad hästi sellel perioodil toimunud rahvatervise näitajate muutused. Kui 1984. aastal joodi Eestis kõige rohkem kogu Nõukogude Liidus – 11,6 liitrit absoluutset alkoholi inimese kohta –, siis 1988. aastaks oli see langenud 53 protsendi võrra.

Võrdluseks: 2003. aastal tarvitati 13 liitrit absoluutalkoholi täiskasvanud inimese kohta. Suremus alkoholimürgistuse tagajärjel langes kogu Nõukogude Liidus 1986–1988 ligikaudu 2,5 korda võrreldes kaheksakümnendate algusega, enesetappude arv 1986. aastaks 2 korda, samuti vägivaldselt surnute hulk.

Piiramine on abiks

Nende, osaliselt ka salastatud andmete usaldusväärsust on uurinud mitmed kodu- ja välismaised spetsialistid ning leidnud need olevat ülimalt usaldusväärsed. Samuti langevad erinevatest allikatest saadud andmed omavahel hästi kokku.

Kõik see kinnitab asjatundjate veendumust kogu maailmas, et kõige efektiivsem moodus alkoholikahjude vähendamiseks on alkoholi kättesaadavuse piiramine. Samale tulemusele jõudis ka Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi, Maailma Tervishoiu Organisatsiooni ja sotsiaalministeeriumi hiljuti avaldatud uurimus haiguskoormuse tõttu kaotatud eluaastatest Eestis.

Alkoholi kättesaadavuse piiramisega kaasnev salaviinaäri ja puskariajamise suurenemine on siiski vähem oluline. Lisaks ei tohiks unustada, et meil on politsei, kelle üheks ülesandeks on ka nende väärnähtude ohjeldamine.

Purjuspäi vigaseks

Kui 1983. ja 1984. aastal oli Eestis vigastussurmi kokku vastavalt 233,5 ja 219,6 juhtu 100 000 elaniku kohta, siis 1987. aastal langes see näitaja 141,7-ni. Üheksakümnendate teiseks pooleks kasvas vigastussurmade arv 335,3 ja 264,9 juhu vahele, mis on rohkem kui nõukogudeaegse ohjeldamatu joomise perioodil.

Hästi on teada, et ligikaudu pooltel juhtudel on vigastused seotud alkoholi kuritarvitamisega. Praegu on Eestis vigastussurmasid umbes 2500 aastas, nendest 1500 on otseselt seotud alkoholiga. See on aga 3-4 korda rohkem kui Põhjamaades.

Kõike seda nägime hästi ka närvikliinikus Nõukogude ajal. Enne Gorbatšovi «juunipööret» hakkas neurokirurgia arstide igapäevast tööd tõsiselt segama pidev ajutraumadega ravile sattunud krooniliste alkohoolikute deliiriumide ja muude raskete tervisehäirete tohterdamine. Asi tundus katastroofiliselt halb ja nördimust tekitav.

Gorbatšovi «juunipööre» tõi haiglale olulist kergendust. Vähenes krooniliste alkohoolikute vool haiglasse ja üle kahe korra vähenes järgnevatel aastatel eluohtlike koljusiseste verevalumitega opereeritud haigete arv. Viimane on ühiskonna seisundi tundlik kaudne näitaja.

Nüüdseks on Nõukogude aja halvimal lausjoomise perioodil opereeritud raskete ajukahjustustega haigete arv ületatud kaks korda ja kaheksakümnendate teise poole madalam tase isegi 3-4 korda, kuid see ei näi häirivat kedagi.

Räägitakse pidevalt, et riigieelarve on pingeline ja kõigeks ei jätku raha. Riigieelarvesse laekus 2003. aastal alkoholiaktsiisist 1,294 miljardit krooni. Samas on asjatundjad välja arvutanud, et iga aktsiisist laekuva krooni kohta tuleb alkoholist tingitud kaudseid kahjusid ühiskonnale vähemalt 5-6 korda rohkem. Seega peaks kahju olema ligi 10 protsenti Eesti riigi eelarvest, mis kõik tuleb maksumaksjatel kinni maksta.

Äraostetud arutlejad

Alkoholi kättesaadavuse piirangute aruteludes on kolmesuguseid osalejaid.

Ühed räägivad: «mina arvan et ..», «mina küll ei usu, et piirangud aitavad» jne. Nad lihtsalt ei ole süvenenud küsimusse, millest nad räägivad.

Teine grupp on need, kes võiks midagi öelda, kuid nad ei saa rääkida, sest on kinni makstud. Üldtuntud näited on Saku suurhall, Hennessy muusikafestival, A. Le Coq Arena ja Rocca al Mare Onistari tennisekeskus Tallinnas, erakondade toetamine alkoholifirmade poolt ja uuemana Tartu Õlletehase lubatud 15 miljonit krooni kavandatava Tartu spordihalli ehituse toetuseks.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.76