Eesti vanimal kaptenil Annikol täitus üleeile elusajand. Sel puhul tervitasid teda vanad ja noored meremehed, sõbrad ja sugulased.

Raske öelda, kas Anniko ja Toomara koos töötades jõudsid puuda soola ära süüa, aga pisike must kass jooksis nende vahelt läbi suhkru pärast.

Toomara töötas toona Merelaevanduse turundusosakonnas, Anniko oli auriku Maria kapten. «Mul on meeles pahandus su suhkrulaadungiga, sellest jäi osa puudu. Ma pidin tükk aega asja õiendama,» meenutab Toomara. «Kotid olid mädad, sellepärast jäigi,» pistab Anniko vahele.

Alatine kaaslane

«Ilma piibuta poleks ma nii vanaks elanud,» kinnitab juubilar ja võtab piibu taskust. «Siin vist ei tohi popsutada,» vaatab ta kahtlevalt ringi ning peidab riista tagasi.

Ta on lugematu hulga piipe «ära imenud». «Neid ikka on ikka kümneid olnud, üks parem kui teine,» sõnab ärksa pilgu ja selge jutuga juubilar. Ta on kindel, et piibul on oma hing, nagu laevalgi.

Piip oli tal kas suus või peos ka elu rängimatel hetkedel. «Mul viis laeva jalge alt ära läinud,» on ta valmis alustama pikemat juttu, aga aina uued tervitajad ei anna asu.

Neist «äraminemistest» kirjutas ligi 40 aastat tagasi kuulus merekirjanik Herman Sergo oma «Lootsitoa juttudes». Abimootoriga purjekas Helja, mille kapten Anniko oli, sõitis 2. detsembril 1935 tormis laualaadungiga Gotlandi saare juures madalikule.

Abiks olnud ka taevatähed

Kolm aastat hiljem juhtus sama lugu Rootsi rannas purjekaga Marta, millel Anniko oli tüürimees. Auriku Neeme surus 1940. aasta aprillis Läänemerel puruks jää.

Teise maailmasõja algul seilas Anniko kapteni abina Balhaši järvel väikese transpordilaeva Razvedka peal. Alusel puudusid igasugused navigatsiooniseadmed ja kurssi hoiti Anniko sõnul tuule suuna, taevatähtede, lindude lennu ning pilvejooksu järgi. Ühel ööl viskas torm laevukese randa, kus see kiiresti liiva mattus.

Sõjaeelsest ajast pärit aurik Maria, kapteniks Anniko, sõitis jaanuaris 1948 Läänemerel miini otsa. «Meil oli Rostockini veel mõned tunnid aega, kui see põrakas käis. Niisugune miin vist oli, mis tuleb müra peale,» meenutab Maria kapten nüüd.

Anniko on alati eluga pääsenud ja oma kaaslasedki hädast välja aidanud. Kui palju neid laevu on olnud, mis tema käe all õnnelikult sadamasse jõudnud, sellest jutustab Anniko eluteeraamat, mis peaks varsti valmis saama.

Raamatusse raiutud

Meremuuseumi endine direktor Ants Pärna, kes on ilmumist ootava raamatu autor, räägib, et on Annikoga palju koos istunud ja põhiasjad on kirjas. «Vaja on veel detaile täpsustada. Tuleval aastal peaks raamat ilmuma,» lubab Pärna.

Küllap käib Pärna raamatus koos Annikoga läbi kapteni pika elutee. Tänane juubilar alustas jungana meresõitu 84 aastat tagasi. 1938. aastal lõpetas ta Kuressaare merekooli. Merd sõitis kuni 1949. aastani, siis asus tööle Tallinna sadamas lootsina. 40 viimast aastat peab mees pensionipõlve.

Merejuttude kõrval leiab ehk raamatust ka endise naabrimehe Mati Eliste meenutuse: «Ühel suvepäeval, ehk kümme aastat tagasi, nägin ma Oru tänavas, et Elmar on oma maja katusel ja paneb satelliitantenni üles. Keegi noormees õpetab alt, et keera nüüd sinna ja nüüd sinna. Jälgisin seda üsna hinge kinni pidades – nii vana mees katusel! «Mis imet seal ikka on, eks ole ennegi oldud masti otsas, pealegi tormi ajal,» sõnas kapten hiljem maa peal.»

Õnnitlejate seas olnud veeteede ameti peadirektor Andrus Maide hindab juubilari nii: «Anniko on pärit ajast, kui mehed olid rauast ja laevad puust.»

Kapten kipub merele

Anniko tütar Ira meenutab, et varem, kui ema elas, tulid kaptenil vahetevahel merelemineku tuurid peale. Ema siis öelnud: «Ma viskan sulle ämbriga vett vastu akent, siis tuleb mere tunne.» Kas ta viskas, seda Ira ei mäleta, aga papa rahunenud maha.

«Tema tuba on merendust täis – laevamudelid ja roolirattad, kellad ja pildid. Nende keskel tunneb ta end hästi,» sõnab Ira Anniko. Ta puhkeb naerma ütluse peale, et pika ea tagavad kasinad eluviisid – loobumine suitsust ja alkoholist. «Papal on piip esimene asi, väikse napsu võtab ka ja küll ta oma lemmiknaistelegi silma peale viskab.»

«Kõik vigurid on elus ära tehtud, aga ega kõigest tohi rääkida,» kommenteerib juubilar ise. «Eks igas sadamas oli uus armastus, kus sa muidu saad. Ega see olnud kindel, et sa sinna veel tagasi saad. Need olid ilusad ajad.»

Peretuttav Tähte Luik kinnitab, et juubilar tunneb elavat huvi tänapäeva laevade ja merenduse vastu. «Tema vaim on noor, ta muudkui uurib mereraamatuid. Ja kodus on isegi keskküttekatel tehtud vanast laevakatlast,» räägib Luik ja küsib Annikolt: «Millal me merele läheme?» Vanal mehel löövad silmad särama.

«Möödunud aastal käisime Irise peal, see oli punaste purjedega alus. Tänavu läheme uue kuunariga,» lubab Luik. Kapten Anniko noogutab nõusolevalt.

Elmar Anniko

• sündis 8. mail 1906

• 1922 alustas jungana, sõitis mitme maa purje- ja aurulaevadel

• 1938 lõpetas tüürimehena Kuressaare merekooli, sõitis kapteni ja tüürimehena merd kuni 1949. aastani

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5