Elektroonilisi valimisi ehk e-valimisi propageerivad poliitikud on kindlad, et selle algatusega ärataks Eesti üleilmset tähelepanu ja kutsuks järele tegema. Selles pole tõesti põhjust kahelda.

Et aga mõista, millist tähelepanu ja kelle poolt järeletegemist, selleks tuleks juurelda, miks meist nii tehnoloogia kui demokraatia arengult ees olevad riigid pole seni nii «lihtsa» idee peale tulnud. Loobus ju Soome alles mõni kuu tagasi põhimõtteliselt e-valimiste võimaluse arendamisest.

On üsna selge, et küsimus pole siin infotehnoloogia turvalisuses või arvutisüsteemide ühildamatuses, sest neid asju annab ju alati parandada. Küsimus on demokraatia aluspõhimõtete mõistmises.

Kogu tänapäeva lääne tsivilisatsiooni «väärtuste väärtus» – demokraatia (ehk rahvavalitsus) – seisneb selles, et paikkonna kogu täiskasvanud alaline elanikkond saab võrdsetel alustel (ühetaoliselt) ja ilma igasuguse kõrvalmõjuta (vabalt ja salajaselt) kindla ajaperioodi järel valida endale juhid, mis tähendab ühtlasi ka seniste juhtide aruandlust neid valinud rahvale.

Vaatlusvõimalus kahtluse all

Olles Euroopa Julgeoleku ja Koostöö Organisatsiooni (OSCE) Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni juhiks, on mul olnud korduvalt võimalus osaleda vaatlejana valimistel ning valimisvaatlustest kokkuvõtete tegemisel assamblee peakomitee istungjärkudel.

Mida siis vaadeldakse ja hinnatakse? Mõistagi valimisseaduse enda demokraatlikkust ning selle seaduse ja tegelikkuse vahekorda.

See tähendab valimis- ja kandideerimisvõimaluste ühetaolisust: täiskasvanud elanikkonna valimisõiguse ulatust (ealine, sooline, rahvuslik võrdõiguslikkus), reaalset võimalust valimistel osaleda (valimisnimekirjade täpsus, valimisjaoskondade arv ja ligipääsetavus), õhkkond ja asjade korraldus valimisjaoskondades, võrdsed võimalused kandideerimiseks (kandidaatide ülesseadmise vabadus ja reeglistik), kandidaatide võimalused valmiseelses propagandas (meediavabadus, avalik-õigusliku meedia erapooletus).

Ülioluline on konkreetse valimisotsuse vabaduse tagamine, mis tähendab igasuguse kõrvalmõju vältimist valija tahtele. Just seetõttu ei saa demokraatlikuks lugeda välismaiste vägede juuresolekul toimuvaid valimisi, aga saml põhjusel on taunitav ka kodumaiste mundris korrakaitsjate viibimine valimisjaoskondades.

Nõutav on kõigi valimisprotseduuride vaadeldavus nii valimistel osalevate poliitiliste jõudude kui välisriikide vaatlejate poolt, valimiskomisjonide komplekteerimine võrdsel määral nii valitsuse kui opositsiooni esindajatest, oluliseks peetakse väiksemaidki detaile kuni valimiskastide füüsilise läbipaistvuseni ja elektrooniliselt edastatava häältelugemise protokolli dubleerimiseni paberkandjal.

Valimiskomisjoni põhiülesandeks on seejuures valija isiku täpne identifitseerimine, et ära hoida korduvvalimine või kellegi eest valimine ning välistada isiku mõjutamist valimisprotseduuri jooksul.

OSCE ja Euroopa Nõukogu kui demokraatia juurutamise «valvekoerad» on samm-sammult ja suurte raskustega saavutamas nende nõuete järgimist totalitarismist vabanevais riikides. Meenutagem kas või hiljuti Ukrainas ja Kõrgõzstanis toimunut.

Ja nüüd teatab Eesti, et demokraatlikke valimisi on võimalik korraldada ka ilma valimiskomisjonide, hääletuspunktide, -kabiinide, -sedelite ja häältelugemiseta.

Et võimalikud on valimised, mis on põhimõtteliselt vaadeldamatud ja kontrollimatud. Igaüks saab omas (või võõras) kodus selle asja ära ajada ja kui vajalik tehniline varustatus puudub, küll siis parteipoisid läptoppidega appi tõttavad või seatakse vastav seadeldis üles firmajuhi või vallavanema kabinetis. Pereisa võib selle väikese asja ka kogu pere eest ära ajada (pole vaja enam vanu inimesi kõmpimisega vaevata) ja küllap ka kontoripreili suudab töömeestelt ID-kaardid lõunavaheajal kokku koguda. Tore on ka võimalus, et oma valimisotsust võib lõpmatult muuta ja arvutiga mängida niipalju kui süda lustib, see teeb häälemüügi iseäranis heaks äriideeks.

Vaadeldav oleks niisugustel valimistel vaid see, kas oma hääle juba loovutanud isikul valimispäeval veel jaoskonda asja on. Vaevalt tal õnnestuks oma lahketele «abistajaile» selgitada, et ta sinna apelsine ostma läks. Aga ega neid minejaid saagi palju olema, sest kaubaks ei lähe ju mitte nende hääled, kel oma seisukoht on, vaid nende omad, keda see asi pole seni huvitanud ja kes valimistel ei käi.

Diktaatorite võimalus

Selline kiire tehnoloogiline hüpe demokraatiasse pakuks iseäranis suurt huvi meist ida pool asuvaile diktaatoreile ja küllap võib Eestisse peagi oodata näiteks Turkmeeni või Kalmõki rikka isevalitseja esindajaid. Ja kujutage siis ette rahvusvaheliste vaatlejate nägusid, keda X riiki saabudes võtab vastu laialt naeratav «president» ja teatab, et neil on 50% valijaist Eesti eesrindlikku kogemust kasutades juba hääletanud.

Ei maksa teha nägu, et Eestis endas midagi ülalkirjeldatust juhtuda ei saa. Vaid üks kord nelja aasta jooksul on võim rahva käes ja milleni meie parteid on sel päeval oma manipulatsioonides valmis minema, seda me oleme juba näinud. Meenutagem kas või majakõrguseid plakateid, rahvastikuregistri andmete ebaseaduslikku hankimist ja viinapudeliga häälteostmist. Panus on ülisuur ja selle võitmiseks ollakse parteikontorites kindlasti valmis kõigeks, mida tehniline progress pakub.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.43