Tundub, et olümpiatule teekonna kavandajad oleksid pidanud
alustama segaduste vältimiseks organisatsiooni Freedom House vabaduse tabeli
alumisest otsast. Tahate olümpiatulele turvalist teekonda: joostagu näiteks
Usbekistanis, Põhja-Koreas, Kuubal või Birmas. Või ka Venemaal, kus igasuguste
segajatega tegeleks juba OMON. Ning Venemaa territooriumi arvestades jätkuks ka
jooksmist.
Aga millegipärast läbib praegu olümpiatõrvik maid, mis on
Freedom House'i vabaduse tabeli tipus: Suurbritanniat, Prantsusmaad ja USAd.
London ja Pariis nägid juba Tiibetit toetavaid meeleavaldajaid ja neid on
oodata ka San Franciscos.
Raske on neil, kes arvasid, et olümpiatuld saab kasutada
propagandistlikel eesmärkidel ja eirata vabas maailmas Tiibeti probleemi.
Selles mõttes erineb olümpiatõrvik 1936. aastast, mil natsid selle kasutusele
võtsid, et propageerida Kolmanda Riigi kui aaria rassi kodu seost antiikse
Kreekaga. Natside propaganda Berliini olümpiamängude kaudu õnnestus, kuid
Pekingi olümpiamängudega ei pruugi nii juhtuda.
«Spordi rüütellik võistlus aitab tugevdada rahusidemeid
riikide vahel. Seetõttu ärgu olümpiatuli kunagi kustugu.» Kes võis seda küll
öelda? Õige vastus: Adolf Hitler 1936. aastal, hetk enne olümpiatule süütamist.
Pärast põlesid juba muud tuled...
Mõnikord on viidatud võimalikust olümpiamängude boikotist
rääkides sellele, et kui maailm oleks boikoteerinud 1936. aasta olümpiamänge,
polekski meil Kristjan Palusalu kahte kulda. Kuid see, et maailm ei pööranud
natside propaganda- ja sõjamasinale piisavalt tähelepanu, oli põhjuseks, miks
1940. aastal üldse olümpiamänge ei toimunud ja seesama olümpiasangar Palusalu
rindele sattus, soomlaste poole üle jooksis ja hiljem vanglasse pandi.
Hasso Krull viitas viimases Sirbis võimalusele, et
põhjuseks, miks ka siin Eestis Tiibetist hoolitakse, seisneb selles, et nii
saab tümitada jälle kommunistlikku režiimi. «Eestlased ei tunne sugugi alati
tugevat solidaarsust okupatsiooni või genotsiidi all kannatavate rahvastega,»
kirjutas ta.
Just nagu tunneksid vaba maailma inimesed huvi kõikide
regioonide vastu ühtemoodi. Näiteks Briti uudistest võib rohkem teada saada
Zimbabwe kui Venemaa kohta. Selles pole mingit eestlaslikku omapära, huvid ja
solidaarsus lähtuvad ikkagi kellegi ajaloost. Kuid praegu paistab nii, et
olümpiatuli ja koos sellega ka Tiibet erutab kogu maailma meeli. Paraku mitte
olümpia ideaalidest, vaid vabaduse piiramisest tõukuvalt.
|
