Olen juba mitu head aastat oodanud sellise «popi kultuuriajakirja» nagu Muusa lettidele ilmumist. Mitte et meil poleks kultuuriajakirju, aga nende askeetlikult intellektuaalsete tekstimassiivide kõrval on kindlasti koht ka kergemal ja peibutavamal ajakirjal. Muusa tegijaskond nimetab ajakirja inspiratsiooniajakirjaks. Ajakirjaks, mis võiks panna südame põksuma ja anda tuult tiibadesse. Muusa juhiseks on «südamele, silmale, mõttele» ehk siis hea tundega tehtud hea tunde ajakiri. Ja see võiks nii ka minna. Sest seda hea tunde hakatust ja ainest seal iseenesest on. Alustades või meeskonnast, kes võiks ühe hea ajakirja tööle panna küll.Muusa alustab 180-leheküljelise ülitiheda numbriga. On põnevaid teemasid, hästi kirjutatud tekste, põnevaid vaatepunkte, on tuntud kirjutajaid, sh Andrus Kivirähk, Sven Kivisildnik, Indrek Saar, Tristan Priimägi jt. Kaante vahel on koha leidnud hulk essee-tüüpi tekste, intervjuusid jne. Põnevust küll, aga... Seda kõike on liiga palju, nii et lugejana pole selles massis sugugi hõlbus orienteeruda. Et kogu see paljusus ei muutuks mitte artiklite kogumikuks, vaid oma õhustikuga ajakirjaks, on tarvis veidi karmimat, süsteemi loovat kätt. Esmalt on tarvis rütmi. Praegu jääb natuke hämaraks, miks just need artiklid numbris on, kuidas valitud artiklid selle numbri tasakaalu ja mitmekesisuse loovad jne. Rütmi loomises on suur roll kujundusel. Kujundus on siin küll, jah, väga kena, aga see peab praktiliste ülesannetega hakkama saama. Kujundus peab aitama oma vaheldusega välja tuua ülesehituse loogikat. Ja selles vallas annab veel palju ära teha. Paljast pilgust peaks piisama, et ma haaraksin mingit temaatilist alagruppi (näiteks, et need kolm artiklit kuuluvad ühte temaatilisse kooslusesse). Või et ma saaks aru, mil tulevad sisse uued teemad, uued lahendused. Kui kogu kujundus on ühes taktis, siis mingil hetkel ma lihtsalt väsin ega viitsi enam edasi vaadata. Loodan väga, et Muusa nendele probleemidele lahenduse leiab, sest mulle meeldiks sellist ajakirja aeg-ajalt lugeda. |
