Lehestendidelt vaatab vastu ajakiri Klubi. Muusikaajakiri? Ei, see on meesteajakirja Di ja spordiüllitise Sport+ ühendamisel saadud uus ajakiri. Meesteajakirjadel on seni olnud kaheldav imidž, mille märksõnadeks on (lollid) naljad ja (pool)paljad naised. Lisaks uued plaadid, filmid ja sekka mõned persoonikad.Klubis on kõik see olemas. Lisaks tehnikauudised, mood, autod, sport, arvutimängud. Kõlab hästi? Peaaegu ongi. Peaaegu sellepärast, et see kõik on tasakaalust väljas. 100-leheküljelises ajakirjas pühendatakse autodele neli lehekülge (kuigi selle saaks ära mahutada ka kolmele), tehnikale kaks. Raamatud, muusika, kino ja DVDd peavad leppima kõik ühe küljega. Seevastu palju on persoonilugude juurde käivaid (naiste) pilte. Näiteks Kaisa Ojast rääkiv lugu on laotunud tervelt kümnele küljele, millest pilte seitse-kaheksa. Mis siin salata, ilus naisterahvas tõesti, kuid lugeda pole midagi. Rohkem on paigas lood meestest, näiteks Meelis Laost või käimasoleva hooaja ühest huvitavamast vormel-1 piloodist Lewis Hamiltonist. Üldiselt ma kodumaiseid meesteajakirju ei loe. Kui FHM tuli, tekkis korraks lootus, et välismaise kogemuse najal hakkab ilmuma midagi huvitavat. Poolteist aastat hiljem lõpetasin tellimise. Tüütavaks ja üheülbaliseks muutus. Just see üheülbalisus meestekate puhul häiribki. Kui nüüd Klubist näiteid tuua, siis Kaisa Ojast rääkides on juttu loomulikult tantsimisest. Meelis Lao puhul tema kirevast minevikust jne. Tegelikult oleks ju muud rääkimisväärset! Meil ei suudeta või ei taheta avada inimest teise külje pealt. Klubile aga tuult tiibadesse – ühe numbri põhjal ei tahagi lõplikke järeldusi teha. |
