Edgar Savisaarel on igati põhjust muheleda: elutöö Rahvarinde juhi ja peaministrina sai kaante vahele.

Eneseületamine

Samal teemal: Savisaar süüdistab Lauristini ühiskonna lõhestamises (85)

Ent Eesti avalikkuses pikisilmi oodatud ja nii mõnegi asjaosalise poolt kardetud teose sisu mõõtmed küünivad millegi niisuguseni, mida tavatsetakse iseloomustada gigantse ja titaanlikuna.

Igal juhul on tegemist mitmeski mõttes eneseületamisega, sest kaksteist aastat tagasi alustatud mälestuste üleskirjutamist, dokumentide kogumist, nende sõelumist, uurimist ja mõtestatud kokkukirjutamist ähvardasid mitmed tagasilöögid.

Kui Savisaar 2003. aasta sügisel infarktiga haiglas lamas, siis mõtles ta endamisi: kas nii jääbki? Kas kaheksakümnendate lõpu ja üheksakümnendate alguse pöördelisi sündmusi jäävad kajastama vaid mõned tendentslikud ja pealiskaudsed parteipoliitilised ülevaated, millel pole mingit tõsist ajaloolist väärtust?

«Otsustasin ennast kokku võtta ja käsikirja ikkagi lõpetada,» kirjutab autor raamatu eessõnas.

Nüüd on see raamat nii allika, üldistuse, pihtimuse, dokumendikogu kui ka seisukohavõtuna olemas «laulva revolutsiooni» tegijate, pärijate ja tulevaste ajaloolaste jaoks.

Mida tähendab raamatu ilmumine Savisaarele endale? «Üks etapp Eesti ajaloost ja meie endi elust on sellega dokumenteeritud,» selgitab Savisaar vastuseks Postimehe küsimusele. Tegelikult oli teda kogu aeg saatnud mõte kirjutada kolmeköiteline uurimus pöördelistest aastatest. «Praegune teos oleks selle loogika järgi olnud triloogia II köide,» tõdeb Savisaar, «esimene oleks hõlmanud Rahvarinde tegevust 1988–1990 ja kolmas rääkinud Eesti Vabariigist pärast 1992. aastat kuni tänini.»

Dokumentaalne alus

Savisaare arvates peaksid Rahvarinde ajastut ja Eesti Vabariigi viimast kümnendit käsitlevad raamatud olema märksa kollektiivsemad kui tema «Peaminister». Viimase isikukesksus on mõistetav, sest Savisaare sõnul on see tema vaatenurk toimunule.

«Kuigi, olgem ausad, ka selles raamatus on palju kollektiivset,» möönab Savisaar. See koondab endas aastail 1992–1993 tema korraldatud vestlusringide materjale, milles osalesid toonased ministrid, nõunikud ja parlamendisaadikud. «Kui praegu hakkaks seda kõike taastama, siis osutuks pildi kokkupanek võimatuks,» rõhutab Savisaar. Mõnigi lugeja võib imestavalt küsida, kuidas toimunu Savisaarel kõik nii täpselt meeles on. «Väga lihtsalt,» vastab Savisaar, «ma lähtun toonastest kirjapanekutest.»

Mammutteose žanr osutub raskelt määratletavaks. Ühelt poolt on tegemist ajastu sündmuste, ideede ja neid teostanud inimeste allikaviidetega «portreteerimise», analüüsi ja hinnanguga – seega ajalookirjutusega –, teiselt poolt on see mälestusraamat, milles keskseks tegelaseks tõuseb Savisaar ise oma arutluste, kõhkluste, teeside ja hüpoteeside ning seisukohavõttudega.

Paistab küll, et just «Peaministri» kohta võib kasutada kirjandusteoorias modernismi keskse mõistena sõnastatud «suurt narratiivi» («suurt jutustust»), mille lammutamist peetakse postmodernistide poolt pühaks teoks.

«Eks ikka ajastu surus end peale,» lisab ka Savisaar ja vaevalt on kellelgi kahtlust, et aastad 1988–1991 jäävad Eesti ajaloos tähistama pöördelisust.

Poleemika oodatud

Argumenteeritusele vaatamata ei välista Savisaar, et «Peaministrit» hakkab ümbritsema samasugune poleemika, nagu saatis Magnus Ilmjärve «Hääletut alistumist». Eestlased pole suutnud selgeks rääkida oma kaugemat ajalugugi, rääkimata siis lähiajaloost, mis kütab kirgi nii nende seas, kes olid ise osalised, kui ka nende hulgas, kes tahaksid suurde ajalukku järelkirjutustega pääseda.

«Teised on saanud küll rääkida, nii mõnigi kord on öeldud asju, millega mina nõus pole olnud,» tõdeb Savisaar ja lisab otsustavalt: «Nüüd võtsin ka mina sõna.»

Savisaare tuhandeleheküljeline sõnavõtt, mille tõlkimise üle inglise, vene ja hispaania keelde käivad läbirääkimised mitme kirjastusega, avaneb dokumenteeritusele vaatamata nagu mõni romaan, mille kohta on igaühel midagi arvata.

Sest Savisaare kui reaalse isiku, ühiskonnateadlase ja poliitiku kõrval elab oma ja vahest isegi suuremat elu müütiline Savisaar, kes ühtede jaoks on pisuhänd, teiste jaoks ligipääsmatu iidol.

Selge on aga see, et Eesti Vabariigi esimene peaminister on rajanud endale nüüdseks ka poliitilise raamat-monumendi.

Olete lugenud Edgar Savisaare raamatut käsikirjas. Milline on teie hinnang?

Küllo Arjakas , ajaloolane:

Arvan, et tegemist on väga sisulise ja kaaluka ning vormilt äärmiselt mahuka lähiajaloo käsitlusega.

Usun, et sellega tutvumine tuleb kasuks igaühele, kes ise neis pöördelistes sündmustes osales, nooremad aga peaks aru saama, et Eesti veretu taasiseseisvumine ei juhtunud kergelt ega juhuslikult.

Kaalu annab kogu pöördeaja sündmustiku jälgimine kolmel tasandil: Eesti, siis meie lähim naabrus, Soome, Rootsi jt ning meie saatusekaaslastest lõunanaabrid ning kolmas tasand analüüsib juba suurriikidest NSV Liidu ja Ameerika Ühendriikide tegevust.

Tegemist ei ole pelgalt mälestusteosega, sest kasutatud on ulatusliku teemakohase kirjanduse kõrval veel unikaalseid dokumente ja intervjuusid otseste asjaosalistega. Arvan, et sellisel monumentaalsel lähiajaloo käsitlusel on oluline ühiskondlik tähendus, raamatu vastu tekib suur lugejahuvi ning nii mõnedki osad tõlgitakse Läänemere ruumis eri keeltesse.

Rein Ruutsoo , politoloogiaprofessor:

Tegemist on sügavalt ja selgelt kontseptuaalse teosega, omamoodi vastukaaluga raamatule «Teine Eesti», mille retsensiooni kahjuks ajalookultuuri ajakiri Tuna minult vastu ei võtnud. Niisiis tasakaalustab Savisaare teos siiani kärarikkalt ja ühekülgselt Eesti lähiajalookirjutust.

Käitusin autori kui juhendatavaga, andsin nõu, millist teoreetilist kirjandust lugeda, soovitasin parandada mõningaid väitelisi eksitusi, nõustasin, kust saada paremaid allikaid. Andsin kasutada ka üht-teist, mis leidus minu arhiivis.

Tegin seda kaasvastutusest ajaloo ees. Teadsin, et Savisaare raamat kunagi tuleb, et seda hakatakse lugema ja et sellest saab mõjukas tegur Eesti lähimineviku fikseerimisel. Loomulikult raamatu enda eest ma ei vastuta, sest minu osalus oli vaid soovituslik. Savisaare näol on tegemist mu vana sõbraga.

Olime koos filosoof Lembit Valdi aspirandid, Teaduste Akadeemia ajalooinstituudi sektorikaaslased. Tunneme teineteist juba vähemalt kakskümmend viis aastat. Kõik see tegigi Savisaare abipöördumisele vastamise mulle lihtsaks. Kordaksin – see pole mitte ainult kontseptuaalne, vaid ka intrigeerivalt vinge raamat.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.67