Miks Putin võidab

Ma pean alustama sellest, et mulle on Venemaa praegune president ja tema poliitika äärmiselt vastumeelsed. Ma usun, et Vladimir Putin on Venemaa lähiajaloo kõige võikam tegelane. Juba oma valitsemisaja alguses käivitas ta – ja on nüüdseks viinud peaaegu lõpule – Venemaal ulatusliku antidemokraatliku kontrrevolutsiooni. Ta on tühistanud paljud kodanikuõigused, sealhulgas ka nii tähtsa vabaduse nagu informatsioonivabadus. Ta on märkimisväärselt piiranud ühinemis- ja koosolekuvabadust, samuti õigust korraldada rahumeelseid marsse, protestiavaldusi ja demonstratsioone.

Öeldakse, et Venemaa president on «põhiseaduse garant». Kuid see mees, kelle kohus on tagada kodanikuõiguste ja inimvabaduste järgimine meie maal, on pannud toime palju raskeid seadusvastaseid tegusid ning rikkunud rängalt selle põhiseaduse sõna ja vaimu, millele ta on vandunud kolmel korral truudust.

Toon vaid ühe näite. Ta asendas riigi föderaalse struktuuri jäigalt unitaarse valitsemismudeliga, milles võim on koondunud Kremlisse ja regionaalsed valitsused on sellele täielikult allutatud. Sõltumata sellest, millist mudelit võib keegi pidada Venemaale parimaks, on selge, et president trambib jalge alla põhiseaduse printsiibid. Ta kannab vastutust rahumeelsete tsiviilelanike massilise mõrvamise eest Tšetšeenias ning on välispoliitikas taaselustanud hukatuslikud Nõukogude ideed «sissepiiramisest vaenlaste poolt» ning «ülemaailmsest vandenõust Venemaa vastu».

Kuidas mõista Putini edu 2000. ja 2004. aasta valimistel? See ei ole pelgalt akadeemiline küsimus. Läänes, aga ka Venemaal – ja isegi inimeste käest, kes mõtlevad minuga sarnaselt – kuulen ma sageli järgmist arvamust: jah, Venemaa president ei ole tõepoolest meeldiv inimene. Me näeme tema poliitika autoritaarset, peaaegu totalitaarset suunda. Aga mida me saame teha? Ta on võitnud kahed valimised muljetavaldava tulemusega: 53 protsenti 2000. ja 71 protsenti 2004. aastal. See peab tähendama, et tema poliitika vastab rahva lootustele ja ootustele ning ta ise, meeldigu see või mitte, esindab täiesti legitiimselt Venemaad. Ega sa ometi arva, et mõlemad valimised olid nii rängalt võltsitud, et see mõjutas isegi lõpptulemust?

Seda vaatenurka kipuvad eriti esitama ameeriklased, sest see vastab nende arusaamale, mille järgi määravad eelkõige just vabad mitme kandidaadiga valimised, kas maa on demokraatlik või mitte. Ma ei arva, et Putin oleks 2000. ja 2004. aasta valimised «tegelikult» kaotanud. Pigem on asi selles, et Venemaa valimisseadusi moonutati nii suurel määral, et need jätavad mulje vabadest valimistest, ehkki samal ajal miski isegi ei vihja poliitiliste oponentide läbipaistvale konkurentsile. Putin oleks võitnud 2000. ja 2004. aasta valimised – ehk küll mitte nii suure, ebatõenäolise ülekaaluga – ka siis, kui poleks olnud häältevõltsimist ja valitsuse niinimetatud administratiivsete ressursside seadusvastast kasutamist ja kui kõigil kandidaatidel oleks tõepoolest olnud võrdne võimalus pöörduda televisiooni ja ajakirjanduse vahendusel valijate poole.

Aga mille poolt õieti hääletasid Venemaa valijad neil valimistel? Kas tõesti Putini ja tema poliitika või millegi muu poolt?

Sellele küsimusele vastates tahan öelda, et ma ei tea, kui suur on täpselt president Putini isiklik osa poliitikas, mis viiakse ellu tema nimel. Kui ma kirjutan «Putin», siis mõtlen eelkõige poliitikat ja tervet poliitiliste ideede kompleksi, mille on ilmale toonud KGB ehk nüüdse nimetusega FSB. Ma ei räägi sel juhul mitte konkreetselt endisest KGB alampolkovnikust Vladimir Putinist, sest see on mees, keda ma ei tunne ega ka soovi tunda.

Pealegi saan väga hästi aru, et Putin ja putinism on «metsikute üheksakümnendate» sünnitis ja et tema poliitika mitmes mõttes jätkab ning arendab edasi suundumusi, mis ilmnesid juba Boriss Jeltsini ajal ning muutusid äärmuslikuks Jeltsini režiimi lõpuajal, kui Jeltsin – siiras, aga oskamatu ja ebajärjekindel poliitik, kes mõistis ainult ähmaselt tema võimuajal toimunud muudatusi – oli juba kaotanud kontrolli sündmuste üle. Praegu tuleb aga küsida hoopis seda, miks väljus Venemaa võimalike poliitiliste arenguteede võitlusest võitjana just putinism?

Selle uurimisel ei piisa, kui alustame 1999. aasta augustist, mil president Jeltsin määras ootamatult peaministriks salateenistuste vähetuntud ohvitseri, kes oli lühikest aega juhtinud FSBd. Me peame pöörduma tagasi sündmuste juurde, mis vapustasid Venemaad täpselt kaheksa aastat varem. 1991. aasta augustis üritatud riigipöörde täielik läbikukkumine tekitas rahva seas siira rõõmupuhangu. Moskvalased tõkestasid kogu Venemaa elanike toel mitme kommunistliku partei juhi relvastatud katse haarata enda kätte võim, astuda vastu demokraatiale ning peatada Nõukogude poliitilise süsteemi lagunemine. Riigipöörde tagajärjed olid täpselt vastupidised selle algatajate taotlustele: režiim, mis kontrollis kolmandikku planeeti ja mis tundus olevat sama igavene nagu Egiptuse püramiidid, vajus möödanikku, ja paistis, et igaveseks.

Juba järgmisel päeval teatas toonane Venemaa president Boriss Jeltsin enesekindlalt, et nüüd on Venemaa demokraatlik tulevik ja õitseng tagatud. Paljud inimesed mõistsid loomulikult, et demokraatia ei pääse otsekohe võidule ja et elatustase ei tõuse üleöö Ameerika tasemele. Ometi ei oodanud keegi inflatsiooni tohutut kasvu pelgalt aasta hiljem ega ka seda, et Jeltsini käsul tulistavad tankid kaks aastat hiljem parlamenti; samuti ei osanud keegi aimatagi, et 1995. aastaks on Tšetšeenia pealinnast Groznõist järel suitsevad varemed.

Kes oleks osanud 1991. aasta augustis ette näha, et 31. detsembril 1999 jätab murtud ja enneaegselt nõdraks jäänud Jeltsin uusaastakõnes rahvaga hüvasti ja palub inimeste käest vabandust ning et peagi pärast seda võtab tema ameti üle nendesamade salateenistuste produkt, mida Jeltsin ja teised

21. augusti 1991. aasta «võitjad» olid pidanud absoluutse kurjuse südameks ja sümboliks? Ja et kogu maa, välja arvatud käputäis intelligente ja demokraatlikke poliitikuid, kiidab sündmuste sellise käigu heaks?

Venemaa põhiseaduse kohaselt täidab presidendi kohuseid tema tagasiastumisel peaminister. Vaid kolm kuud pärast Jeltsini erruminekut võitis peaminister ja Venemaa presidendi kohusetäitja Putin, kes ei olnud silma paistnud millegi muuga kui teise Tšetšeenia sõja algatamisega, kohe esimeses voorus presidendivalimised.

Venemaa ja välismaistel analüütikutel on sellele erilisele «Putini fenomenile» mitu seletust. Esimese kohaselt andis Putin Venemaa kodanikele seda, mida nad olid igatsenud pärast 1990. aastate järjepidevaid katastroofe: suhtelise stabiilsuse ja suhtelise turvalisuse tunde. Selles on oma tõetera.

Palk makstakse nüüd peaaegu alati õigeaegselt välja. Majanduse allakäik on peatunud ja võib leida isegi kasvumärke. Pensionid ja sotsiaaltoetused tõusevad, ehkki need pole endiselt piisavad vähegi ontlikuma elujärje tagamiseks. Allpool vaesuspiiri elavate kodanike arv on kahanenud. Tšetšeenia separatistide relvastatud vastupanu on peaaegu täielikult maha surutud. Juba mõnda aega pole olnud suuremaid terrorirünnakuid.

Aga kui stabiilne on ikkagi praegune olukord? Ma olen kindel, et Tšetšeenia separatismi verine mahasurumine pani Venemaa lõunaosas aeglaselt hõõguma võimsa püssirohutünni, mis lõppude lõpuks ka plahvatab. Paljud majandusteadlased väidavad, et praegune heaolu on tingitud mitme asjaolu kokkulangemisest, mis ei püsi kuigi kaua.

Teised kinnitavad, et meie majanduslik stabiilsus on tegelikult stagnatsioon ja et näiliselt soodne sotsiaalne ja majanduslik olukord tugineb ainuüksi nafta ja gaas ekspordile ning lõpuks ootab Venemaad ees langemine Kolmanda Maailma riikide tasemele. Olgu peale, oletagem lihtsuse mõttes, et minu ennustus Kaukaasia kohta ei ole õige, et eksivad ka majandusteadlased, kes ennustavad Venemaale armetut tulevikku ja et rahvas peabki tänama valitsust praeguse turvalisuse ja suhtelise õitsengu eest – ehkki ma ei suuda näha selle taga ühtki Putini meeskonna konkreetset sammu.

Mõnikord seletavad analüütikud Putini edu väitega, et valimised ei olnud mitte valimised millegi poolt, vaid millegi vastu: Jeltsini lõpuperioodi kaootilise segaduse või «demokraatide» vastu. Kui venelased kasutavad sõna «demokraadid» ilmse tülgastusega, ei pea nad silmas mitte rahva suveräänsuse põhimõtet – avalikkus on peaaegu täielikult ükskõikne igasuguste ideede suhtes. Presidendi nõunikud samal ajal jälgivad väga hoolikalt, et nad kasutaksid demokraatlikku retoorikat – Putin on nende sõnul tõeline «rahva» juht ning «enamus» toetab teda.

Kolmas Putini populaarsuse seletus otsib põhjust nostalgias Nõukogude mineviku järele. Selle väite kohaselt tunnevad inimesed puudust Nõukogude režiimist ja kõigest, mis seda sümboliseeris. Nõukogude režiim aga oligi põhimõtteliselt KGB, õilsad tšekistid, kes kaitsesid riiki väliste ja sisemiste vaenlaste eest. Nii valisidki nad nostalgiast juhindudes oma juhiks KGB polkovniku.

Tema omakorda taastas müüdid, mida Nõukogude salapolitsei on õhutanud juba alates Tšekaa aegadest: maad «piiravad vaenlased» ja sinna on sisse imbunud «viies kolonn», mille roll on praegu omistatud valitsusvälistele organisatsioonidele, eriti neile, mis puutuvad kokku ajakirjanduse ja inimõigustega, sest need tegutsevat otseselt välismaiste õõnestuskeskuste korraldusel (mõned saavad tõepoolest eraldisi välismaistelt fondidelt). Putin on taaselustanud ka kunagised Nõukogude sümbolid: stalinistlik hümn, sõjaväe punalipp. Paljudele inimestele meeldib see väga.

Ka selles vaatenurgas on oma tõetera. Ma kujutan täiesti ette, et inimesed tunnevad nostalgiat, tõsi, mitte niivõrd Nõukogude mineviku, kuivõrd rahvusliku ajaloo järele. Nõukogude Liidu viimastel aastakümnetel oli müüdi aluseks uue ajaloolise kogukonna, «nõukogude rahva» loomine.

Erinevalt varasemast Nõukogude ideoloogiast ei olnud see Brežnevi ajastu sünnitis suunatud tulevikku (nagu idee, et me oleme kommunaarid, rõhutud inimkonna avangard, kes võitleb helge ja särava tuleviku eest), vaid minevikku.

Vastus küsimusele «kes me oleme?» kõlas järgmiselt: «Me oleme rahvas, kes on pidanud kahekümnendal sajandil taluma ebainimlikke kannatusi, aga ometi suutnud jõuliselt sammuda võidult võidule. Me kandsime sõja ajal enneolematuid kaotusi, kuid päästsime kommunistliku partei juhtimisel maailma natsismi küüsist. Ja seejärel leidsime endas jõudu luua üliriik, viia esimesena inimene kosmosesse ja saavutada tuumatasakaal teise üliriigi USAga. See ongi meie rahvuslik identiteet.»

Selles vormelis oli mõistagi oma tõetera. Ent väide kommunistliku partei õilistava mõju kohta oli selge vale. Kõige suurem vale seisis vaikimises ja väljajätmises. Maailma päästmine natside käest muutus Ida-Euroopa ikestamiseks ja uueks globaalseks kommunistliku ekspansiooni ohuks. Keegi ei tohtinud mainida Nõukogude kodanike kohutavaid kannatusi: riiklikku terrorit, teisitimõtlemise vaenamist, maarahva kollektiviseerimist ja sellele järgnenud näljahädasid, tohutuid kaotusi sõja ajal, seda, kuidas partei tasus võitude eest miljonite inimeste elu ja saatusega.

See müüt varises põrmu koos NSV Liiduga. Üliriigi suurima jäänuki Venemaa kodanikud jäid otsekui õhku rippuma, nende rahvuslik identiteet oli segane. Paraku ei mõistnud demokraadid 1990. aastatel, kui oluline on ausalt uurida Nõukogude minevikku ja see avalikkuse ette tuua, et määratleda rahvuslik identiteet ning koondada Venemaa ühiskonna erinevad elemendid.

Sel ajal tundus, et ainsad, kes selle peale mõtlevad, on ühing Memorial ja üksikud teised samalaadsed organisatsioonid. Asi jõudis päris absurdini, kui Jeltsin andis Venemaa Teaduste Akadeemiale neli kuud aega «rahvusliku idee» väljatöötamiseks. Enamik inimesi lihtsalt eiras ajaloolise mälu probleeme või kartis neid puudutada, eelistades teeselda, et 22. august 1991 järgnes otsekohe

25. oktoobrile 1917.

Kuid Putin mõistis suurepäraselt ajaloolise retoorika tähendust poliitikas. (Mind paneb mõnikord imestama, et ta töötas KGBs välisluures, aga mitte «ideoloogilises» viiendas peavalitsuses.) Võimule tulles hakkas ta kujundama omaenda ajaloolist mütoloogiat. Selle tuumaks olid vanad Nõukogude müüdid, mis puhastati põhjalikult kommunistlikust sõnapruugist ja traagilistest nootidest, mis olid kõlanud Brežnevi esinemistes. Nii asendas Putin näiteks sõja ja selles kantud ohvrite mälestamise – see oli olnud Brežnevi müüdi tuum, selle teodiike – võidu mälestamisega.

Uus põlvkond, kes on kasvanud üles Putini mütoloogia mõju all, tekitab lausa hirmu. Minu silmis sümboliseerivad seda noortejõugud, mis tormavad võidupäeval 9. mail, mil tähistatakse Teise maailmasõja lõppu, läbi metroojaamade ja skandeerivad «ROS-SI-JA! ROS-SI-JA!». Nad ei mõista, et käituvad samamoodi nagu fašistid – hoopis vastupidi, nad peavad ennast Hitleri vallutajate lastelasteks, ja kõige hirmutavam ongi just see, et tegelikult on nad selle põlvkonna lapselapsed, kes võitlesid Hitleriga, ning seetõttu nad reedavad selle pärandi.

Putin on sisuliselt loonud impeeriumi müüdi, mis kasutab revolutsioonieelse Venemaa ajaloo ja Nõukogude mineviku elemente ning täidab ajaloolise mälu kohta. Sellise asendusmüüdi järele valitses nõudlus ja Putin rahuldas selle, ühendades sel moel oma režiimi Venemaa kauaaegse isevalitsemise traditsiooniga. Sellele tema populaarsus suurel määral toetubki. Siiski ei taha ta olla otseselt Nõukogude maailmavaate «taastaja». 2000. aastal kuulus see roll kommunistide juhile Zjuganovile, kes kogus ainult 29 protsenti häältest. Nõukogude maailmavaate taastamise asemel on Putin osavalt esitanud selle moderniseeritud versiooni. Aga seda tegi ta alles pärast 2000. aasta valimisi.

Lõpuks jõuame neljanda seletuse juurde. See on veidi müstilise varjundiga, aga seda kohtab sageli eravestlustes ja ajalehtedegi veergudel: Putini populaarsus on tingitud tema «karismast». Keegi ei suuda küll rahuldavalt seletada, milles see karisma seisneb, aga nii palju on selge, et see ei taandu pelgalt tema avaliku esinemise maskuliinsusele, mis siiski tundub tekitavat usaldust lihtinimestes.

Aga kui ta kasutab selliseid väljendeid nagu «peldikupotist alla laskma» (Tšetšeenia separatistide kohta) või soovitab välisajakirjanikul «end ümber lõigata», ei paista ta just kuigi karismaatilisena.

Kas 2004. aastal kogutud 71 protsenti on veenev tõend tema populaarsuse kohta? Ma ei ole kunagi kohanud kedagi, kellele Putin isiklikult meeldiks. Selle valimisedu üks selgitusi on üpris lihtne ja üpris nukker. Sisuliselt esimest korda ajaloos võimaldati Venemaa kodanikel kasutada poliitilise demokraatia peamist hooba, nimelt otseseid ja mitme kandidaadiga valimisi. Ent nad ei teadnud, kuidas seda hooba kasutada või milleks on see üldse hea.

Kohe pärast traagilisi elamute õhkulaskmisi 1999. aastal kõlasid avalikult kahtlused, et terrorirünnakud Moskvas ja Volgodonskis pandi toime Venemaa eriteenistuste eestvedamisel, et anda casus belli sõja taasalustamiseks Tšetšeenias, mis võimaldas Putinil demonstreerida oma otsusekindlust. Siin ei ole ruumi arutada, kas need kahtlused olid põhjendatud või mitte. Oluline on hoopis see, et võimud ei võtnud midagi ette nende ümberlükkamiseks. Ja veel enam – valijaskond suhtus neisse täieliku ükskõiksusega.

Süvenevad kahtlused, et eriteenistused on segatud mitmesse poliitilisse mõrva, sealhulgas ajakirjanik Anna Politkovskaja ja endisest FSB töötajast pagulase Aleksandr Litvinenko tapmisse, tunduvad nüüd juba sarnastena 1999. aasta süüdistustega. Võimud ei püüagi neid väiteid ümber lükata ainsal veenval viisil – läbipaistvat ja põhjani minevat juurdlust alustades. Selle, et Tšetšeenia separatistide juhi Zelimhan Jandarbijevi mõrvasid Kataris Venemaa eriteenistuste agendid, tõestas Katari kohus igati selgelt. Aga kas need faktid või presidendi «otsustavuse» demonstreerimise kahe massiterrorirünnaku – Moskva teatri hõivamine 2002. aastal ja kooli hõivamine Beslanis 2004. aastal – on mingilgi määral kahjustanud valitsuse mainet, ehkki mõlemal juhul hukkus sadu süütuid inimesi? Ma kahtlen selles ja pigem tundub, et need hoopis parandasid valitsuse mainet veelgi.

2004. aastaks olid «absoluutse võimu» ja «eriteenistuste» idee sisuliselt kokku sulanud monarhia kahepäise kotka ja Nõukogude hümniga (mida oli küll täiendatud sõnadega «kodumaa» ja «Jumal»). Putini meeskond teostas kiiresti kõige tähtsama ülesande, nimelt televisiooni hõivamise, ja kui see oli tehtud, valati kogu maa üle kõikehõlmava lakkamatu propagandaga, mis oli palju osavam, tõhusam ja kõiki rahuldavam kui Nõukogude propaganda eales.

Massimeedia paiskab lakkamatult õhku ideed Putinist kui karismaatilisest valitsejast, kes juhib rahva taassünnile, ning putinismist kui stabiilsuse ja korra tagatisest. Nii on ühiskondlikusse mõttesse sisse taotud imperialistlikud väärtused. Järjekindlalt naeruvääristatakse ja labastatakse Venemaa arengu alternatiive, eriti selliseid, mille aluseks on vabadus ja tõeline, mitte «juhitav» demokraatia. Lühidalt öeldes on kõik hüpoteesid Putini populaarsuse kohta muudetud vaid osaliselt rahuldavatest seletustest ühtseks, valitsevaks ja kõikehõlmavaks reaalsuseks.

Putinismi ideoloogilised alged eksisteerisid teatud osas elanikkonnast juba ammu enne Putini võimuletulekut, aga tema «meeskond» muutis need kasutuskõlblikuks moodsaks propagandaks ja hakkas seda agressiivselt propageerima kogu riigis. Paistab, et propagandakampaaniat on saatnud edu, eriti noorte seas. Poliitiline eliit on massidest veel sügavamalt võtnud omaks riigivõimu vaieldamatu domineerimise idee, seda enam, et nende positsioon ju sellest sõltubki. Kuid impeeriumi väärtuste juurutamine avalikkuses on kõigest Venemaa poliitilise establishment’i vahe-eesmärk. Lõplik eesmärk on euroopalike võimuvahetusmehhanismide täielik väljajuurimine Venemaal ning bütsantsliku järglusmudeli tugevdamine.

Seepärast pole ka õieti oluline, milline praegu aktiivselt arutatavatest «stsenaariumidest» saab Venemaa 2008. aasta presidendivalimistel tegelikult teoks. Tundub, et stsenaarium on juba paigas: Putin liigub lihtsalt presidendiametist peaministriametisse ning vastavalt jagatakse ka võim ümber peaministri kasuks. See tähendab, et 2008. aasta valimiste võitja ei ole mitte «pretendent» ega isegi «pärija», vaid lihtsalt esile tõstetud esindusfiguur.

Mida teha siis, kui bütsantslik võimusüsteem ei ole vastuvõetav? Taanduda katakombidesse? Oodata, kuni koguneb piisavalt energiat uueks ülestõusuks? Üritada sellist ülestõusu kiirendada, luues omamoodi uue «oranži ohu», millega Putin ja tema liitlased on alates Ukraina 2004. aasta valimistest hirmutanud nii rahvast kui ka iseennast? Koondada kogu jõud ausate valimiste nõudmisele? Või võtta ette vaevaline rahva harimine, et muuta tasapisi nende arusaamu?

Selle peab iga inimene enda jaoks ise otsustama. Ma kujutan nii kahetsuse kui ka üpris suure kindlusega ette, et lähitulevikus võidutseb Venemaal bütsantslik võimusüsteem. On juba liiga hilja seda kõrvaldada normaalsete demokraatlike sammudega, sest demokraatlikud mehhanismid on likvideeritud ja muudetud puhtaks imitatsiooniks.

Ma kardan, et meie seas on vähe neid, kes elavad nii kaua, et võivad näha vabaduse ja demokraatia taastärkamist Venemaal. Aga tasub siiski meeles pidada, et «ajaloo mutt» kaevab oma tunneleid väliselt märkamatult.

The New York Review of Books, 22. november 2007c.2007 The New York Review of Books
(Distributed by The New York Times Syndicate)