Toome lugejateni lühendatud ja toimetatud versiooni Venemaa
ühe kuulsama ajakirjaniku, Ehho Moskvõ peatoimetaja Aleksei Venediktovi
ja Nargiz Assadova usutlusest. Kui vaadata avalikku arvamust Venemaal, siis pooled elanikud peavad Eestit mitte eriti sõbralikuks riigiks ja mitmed Eesti poliitikute avaldused süvendavad niisugust suhtumist. Näiteks kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa avaldus, et Eesti naabriks ei ole sõbralik riik ning suhted Venemaaga kujutavat suurt probleemi julgeolekule. Kas see on Laaneotsa isiklik arvamus või te jagate seda?Esiteks on härra Laaneotsal õigus arvata, mida ta soovib. Kuid kui vaadata avaldusi, mida meie suure naabri poliitikud on läbi aastate teinud väikese Eesti suunas, siis olgem ausad, need pole olnud sõbralikud. Vaatame meie suurust, vaatame meie naabri suurust, ja ehk on siis arusaadav, et inimesed võivad olla kohati põhjendatult murelikud. Tulles pretensioonide juurde, mis Venemaal on Eesti vastu, siis 30. novembril kiideti (valitsuses – toim) heaks seaduseelnõu, mis võrdsustab natsisümboolika Nõukogude sümboolikaga, ning on isegi öeldud, et selle kasutamine on karistatav. Meile saadeti palju küsimusi, inimesed on pahased ning venekeelsed Eesti elanikud peavad seda ebasõbralikuks žestiks Venemaa suhtes. Üks Moskva proua esitas näiteks küsimuse, et kui tema mobiiltelefoni helinaks on Nõukogude Liidu ehk ka Venemaa hümn, kas ta pannakse siis kolmeks aastaks vangi? Venemaa hümn on Venemaa hümn ja nii me seda ka käsitleme. Nimetatud eelnõu on parlamendis ning seda pole veel heaks kiidetud. Mina ei oska öelda, kas eelnõu võetakse vastu või mitte, minul ei ole õigust parlamendis olevaid eelnõusid kommenteerida. Ent võib-olla asetaks küsimuse teisiti. Eesti kaotas Teises maailmasõjas ligi kolmandiku elanikest. Selles oli süüdi nii Natsi-Saksamaa kui ka Nõukogude Liit. Eestlase vaatevinklist tehti seda kahe sümboli taustal. Seega, miks peaks eestlane hinges eristama üht totalitarismi sümbolit teisest – tagajärg oli ju üks ja sama. Aga toimus ju Nürnbergi tribunal, kus Nõukogude ohvitserid istusid kõrvuti Ameerika, Prantsuse ja Inglise kindralitega, kes mõistsid natsikurjategijad hukka. Kui olete nõus uue Nürnbergi tribunaliga, kus vaadatakse üle Nõukogude Liidu inimsusvastased kuriteod, siis palun väga. Minu eelkäija Lennart Meri just ütleski, et meil on selle jaoks uut Nürnbergi vaja. Me ei räägi ju ainult Eestist. Kuritegusid tehti Poolas, Lätis, Leedus ja Ida-Saksamaal. Te peate aru saama, et ohvrite jaoks pole vahet, millise sümboolika või pagunite all need kuriteod toime pandi. Tegemist on inimsusvastaste kuritegudega ja neid ei saa kuidagi õigustada. Nürnbergis istusid võitjad, aga kuritegusid, mida sooritasid liitlased, lihtsalt ei toodud süüpinki. Järjekordne skandaal Tallinna ja Moskva vahel on see, et Nõukogude Liidu sõdurile pühendatud ausammas tõstetakse Tõnismäelt ära. Kust see mõte tuli? Kas see on järgmine ebasõbralik žest Moskva suunas või on tõesti vajadus mälestusmärk ära koristada? Esiteks pole midagi veel otsustatud. Teiseks ei ole vaja asju näha ainult läbi Moskva prisma. Me oleme iseseisev riik ja võib-olla meid häirivad teatud asjad. Kuid me ei tee midagi, avaldamaks mõju Moskvale. Mina olen huvitatud, et meil oleks Venemaaga sama ratsionaalsed ja pragmaatilised suhted nagu on Läti ja Soomega. Sõdurist rääkides on Eestis palju neid, keda ausammas häirib, sest tegemist on okupatsiooni sümboliga. Kui parlament, mis esindab rahva enamust, peab seda solvavaks, siis nii ka läheb. Selleks ongi demokraatia. Eestis elav ettevõtja Feliks on esitanud küsimuse: kas teie arvates ei vääri Tallinna kesklinnas oma mälestusmärki need kümned tuhanded eestlased, kes võitlesid fašistide vastu? Arvan, et meil on vaja mälestusmärki kõikidele ohvritele. Sõltumata, kus poolel nad sõdisid. Me ei pea sõda surnutega. Ma tahaks, et tegeleksime Eesti riigis asjadega, millel on perspektiivi, mis viib meid edasi. Arutada siin, kuidas üks või teine näeb 60 aastat tagasi toimunut, ei ole just kõige pragmaatilisem viis oma suhteid arendada. Te ütlesite, et peab vaatama tulevikku, kuid viimased kaks algatust – Nõukogude sümboolika võrdsustamine natsisümboolikaga ning pronkssõduri kõrvaldamine – on tagasivaatamine. See pole tulevik. Miks seda just nüüd on vaja? Siin on palju põhjuseid, ent ma ei ole pronkssõduri ekspert, tegemist pole minu elu suurima küsimusega. Kuid tänavu maikuus muutus pronkssõdur, mis seni elas vaikselt oma elu, paljude inimeste jaoks okupatsiooni õigustamise ja Eesti riikluse vaenulikkuse sümboliks. Ma usun, et te saate ehk aru, kui vastik võib sirp ja vasar olla neile paljudele eestlastele, kelle lähedased Nõukogude okupatsioon küüditas või maha lasi. Oleme juba pool saadet rääkinud kujust, mis tegelikult minu ametisse ei puutu. Pigem võiksin rääkida asjadest, mida saan mõjutada. Me võime samahästi küsida: kas ei ole murettekitav, et meil on naaber, kes näeb igal pool (naaberriikides – toim) demokraatiat julgeolekuohuna, mida tuleks taltsutada kas või gaasihindadega. Autoritaarset riigikorda näeb ta aga stabiilsuse garandina, kus gaasi hind on ebanormaalselt madal.
> Loe edasi |
