Aeg-ajalt loen internetist mõnda pop-teooria blogi: Dissensus, K-punk, Blissblog jne. Viimasel ajal räägitakse neis palju hauntoloogiast. See on nüüd selle võõra sõna otsene kirjapildiline ümberpanek ega kõla väga hästi. Välja näeb ok.

Tegelikult on asjal hoopis prantsuskeelne alge ja nimetajaks filosoof Jacques Derrida, kes «Marxi tontides» uudissõna kokku paneb. Kaastähendusena töötavad siin muidugi mingid marksistlikud hoovused, mida Derrida remiksib, dubib, duppy. Aga las see olla.

Blogijate-kriitikute jaoks osutab hauntoloogia üldisemale tendentsile elus ja muusikas. Artistidena koondatakse selle häguse mõiste alla näiteks Burial, Ariel Pink, Mordant Music jne. Kajad, puuduolev, läbikukkuv, (valesti) meenuv – võiks olla mõni kirjeldav sõna.

Ajaleht on midagi päevakajalist. Ajaleht siis, nagu ma aru saan, on mingite sündmuste kaja. Üks on igal juhul selge, nii võimas see hauntoloogiline kaja eesti kultuuriruumis ei ole, et ta peaks enda alla võtma terve teksti. Spekter jääb osalt tühjaks ja võib hakata kummitama. Tuleb asju ühendada ja koos kõlama panna. Üks näitlikustab teist. Hauntoloogia siseneb salamisi ja justkui eikuskilt.

Teise osa spektrist peaks täitma Eha Urbsalu, keda hakkame nüüd dubima. I dub you. Dub on jamaika päritolu. Duppy tähendab patois’ – mis on jamaika dub inglise keelest – tonte. Dub on reggae-muusika tumedam, tontlikum pool. Ehk: võtame Eha elust mingi stseeni, millest ta on meediale rääkinud, disainime seda graafilisemaks. Neid stseene, mis on silma hakanud ja mis huvi pakuvad, iseloomustab teatav kaetus. Midagi jääb saladuseks. Mis see on?

Eha Urbsalu on eesti päritolu modell, laulja, näitleja ja laulukirjutaja. Nii kirjutatakse tema koduleheküljel.

Tontlik perspektiiv 1. Viimase põhjuse Urbsalust rääkida andsid tema paljastavad fotod ajakirjas FHM. Või isegi mitte niivõrd fotod, kuivõrd reaktsioon fotode ilmumisele. Eha hakkas kurtma, et ta ei teadnud, et fotod Eestis ilmuvad, ja ta isa, kes arvab, et ta on ikka 15-aastane, näeb ja... Midagi läks valesti ja see kajab. Sellist asja on põhjust meenutada hiljemgi. Kajal ei ole kohta, kaja kajab edasi ja tagasi, igal pool. Eha on liiga paljalt.

Eha üritab filmi- ja muusikamaailmas läbi lüüa. See on paljude unistus. Ta on vaeva näinud, end kunstlikult vorminud, disaininud. Selline on meelelahutusmaailma nõue. Remake-remodel. Kas valesti läinud iluoperatsioon on viirastuslik? See on arhi-viirastuslik.

Tegelikult toimis see väike FHMi aps kui mälupäästik, mis aitas meenuda paaril sarnasel situatsioonil, loetud-kuuldud minevikus, meediast.

Tontlik perspektiiv 2. Miami Vice’i uusversiooni võtted. Ehal on võimalus mängida baaridaami, kuid selgub, et ta on liiga pikk. «See oli õudne pettumus. Mu ammune unistus saada filminäitlejaks oli jälle üles äratatud ja siis võeti see ära. Olin seisnud A-listi näitlejate Colin Farrelli, Jamie Foxxi ja tipprežissöör Michael Manni kõrval ja hopp! – sa ei sobi. Nõme!» Eha seisab kõrval.

Tontlik perspektiiv 3. «Stepfordi naiste» võtted. Ehal on roll. Ta on kolm kuud võtteplatsil, kuid filmis näeb teda hiljem kõigest paar sekundit. See on talle pettumus. Filmis mängis peaosa Nicole Kidman. Ajakirjaniku küsimusele, mida ta Kidmani kohta võtetel põnevat teada sai, vastab Eha, et nad ei puutunud eriti kokku. Ja kui Kidman korra küsis, kas ta selles stseenis seisis või oli püsti, ei näinud Eha seda, sest oli Kidmani poole seljaga.

Eha seisab seljaga.

Hauntoloogia ei keskendu kohalolule, vaid jäljele, mitte keskmele, vaid äärele.

Eha seisab kõrval, seljaga objekti suunas või paljalt. Ikka on midagi valesti. Ta on äärel või vaateväljast väljas. Midagi tuleb siis juurde mõelda – kujutleda ja selle juures loomulikult kahelda, et kas ikka.

Eha Urbsalu on ikka Eha Urbsalu. Ja tondid on ikka tondid. Muidu oleks maailm teistsugune.