Meie sugu määrab peaaegu ainsana selle, mis positsioonilt me teiste inimestega suhtleme. Vanus, rass ja isegi nahavärv on ses kontekstis kõrvalised tegurid. Me hoiame alati väikesi tüdrukuid süles endale lähemal, räägime nendega vaiksemalt ja kergemini, kasutades sõnu, mis märgistavad jõupositsiooni puudumist, väiksust ja erilisust. Sõnu on palju ja need kirjeldavad rikkalikult tundeid ja kogemusi.

Poisse jälle hoitakse süles robustsemalt, nendega räägitakse valjema ja madalama häälega, kasutades vähem sõnu. Poistele anname hüüdnimesid, mis näitavad suurust, nagu «minu prints» või isegi «minu väike lord Faunterloy». Poisse imetatakse samuti sagedamini kui tüdrukuid.

Me ootame, et neist saavad kord võimsad mehed.

1970. aastatel viidi USAs läbi eksperiment, mille käigus mängiti 30 inimesele vastsündinud lapse nuttu. Eksperimendi läbiviija teatas, et nutja on poisslaps, ja küsis, miks ta nutab. Kõik katseisikud vastasid kahtluseta: ta on vihane. Kui sama linti mängiti teisele auditooriumile ja öeldi, et nuttev laps on tüdruk, vastasid kõik, et ta nutab, sest on kurb. Sama eksperiment viidi läbi Oslos 1990. aastatel samade tulemustega ja olen kuulnud, et sama katsetati hiljuti Rootsis samade tulemustega.

Võimu kingitus

Ajaloos pole kunagi juhtunud, et soorollid oleksid üksteisest nii kaugel kui perioodil 20. sajandi algusest tänapäevani. Mehi ja naisi peetakse vastanditeks hoolimata sellest, et kui jätta kõrvale meie välised ja sisemised suguorganid, on sugudesisesed vahed palju suuremad kui sugudevahelised vahed. See kehtib nii lihaste tugevuse kui ka hormonaalse taseme kohta.

Soorollid on tööstuslike töötingimuste tulemus. Viis, kuidas me suhtume naistesse ja meestesse, pärineb industriaalühiskonna ideedest. Kui lahkusime põllumajandusühiskonnast masinate aega, jäi tuumikperekond omapead. Produktiivne mees ja reproduktiivne naine. Selle aja tunnuslause oli: «Tõeline mees suudab oma pere eest hoolitseda.» Sellises ühiskonnas kasvavad tüdrukud üles ema põllepaelte külge seotuna, valmistudes emaduseks, samal ajal kui poisid jäetakse võimu ja kontrolli arendama.

Võim kingitakse poisile sel hetkel, kui ta näeb päevavalgust. Poisid mitte ei võta võimu, vaid sotsiaalne keskkond annab selle neile. See on arusaam, mida mehed ja naised jagavad – et poiste käes saab olema võim.

See viib poisid selleni, et isegi väga väikestena näevad nad end inimestena, kelle vajadusi peab kohe täitma. Rootsi koolides pannakse lapsed tavaliselt istuma poiss-tüdruk-poiss-tüdruk, kuna õpetajate arvates on lapsed niimoodi sätituna rahulikumad.

Lasteaialapsed pannakse selles järjekorras istuma söögiaegadel. Tihti koosneb hommikusöök kolmest osast: puder, moos ja piim. Kui poisslapsel on puder ja piim ees, tõukab ta küünarnukiga enda kõrval istuvat tüdrukut ja krimpsutab nägu. Siis vaatab tüdruk poisi taldrikule ja näeb, mis on puudu, ning ulatab talle moosi.

Siiski ei saa poisse sellise käitumise eest karistada: need on täiskasvanud, kes tahavad, et lastel oleks sellised rollid ja võimujaotus.

Meie ootame, et võim ja kontroll ümbritseva üle on midagi, mis tekib poistes väga vähese täiskasvanute sekkumise tagajärjel.

Poisid peavad õppima ise hakkama saama ja mitte tüdrukutega kampa lööma.

Nende töö on kindlustada oma positsioon poiste hierarhias. Poisid on peamiselt orienteeritud tegevusele ja kui poiss leiab end samasoolise seltskonnast, on nende vahel alati hierarhilised suhted – kes on ülemus ja kes alluv.

Nn poiste mängudes on tugev konkurentsielement ja neis kasutatakse väga vähe solidaarsust või empaatiat. Poiste mänge juhivad reeglid, sest need on võimu instrument. Peamine võimu hoidmise viis on reeglite muutmine võimulolija hüvanguks. Uus juht, näiteks, reorganiseerib, et saada liikumiste üle kontrolli. Tavaliselt ei ole reorganiseerimisel midagi pistmist tulemuse parandamisega, vaid see on lihtsalt võimu konsolideerimine.

Poistelt oodatakse pidevat lubatu piiride kompamist. Poiss, kes julgeb seista aktsepteeritavast kõige kaugemal, on teiste silmis meheseisusele kõige lähemal. Seetõttu on 75 protsenti sellest, mida me poistele ütleme, keelav: «Aeglasemalt, mitte nii palju, mitte nii kaugele, mitte nii kõvasti.» Jne.

Teine tulemus on see, et peamiselt räägitakse poistega eitavas vormis ja näägutamise meetodil. Näägutamine ei ole aga sama, mis soov midagi muuta, vaid lihtsalt meeldetuletus, et meil ei ole küll nende üle võimu, kuid me ei kiida nende käitumist heaks.

On tendents pidada juba 5–6-aastasi poisse väikesteks meesteks koos kõige sinna juurde kuuluvaga. Ühes Stockholmi linnaosa koolis panid kolm poissi vahetundide ajal helisema tuletõrjealarmi ja rüüstasid klassikaaslaste kappe. Hoolimata sellest, et poisse hoiatati ja ähvardati väljaviskamisega, ei lõppenud vandalism. Kooli juhtkond ei suutnud leida ühtki teist lahendust peale turvafirma kutsumise. Kogu kool oli muutunud jõuetuks kolme 14-aastase poisi ees!

Poiste jõud

Rootsis ei ole ebatavaline, et lasteaias ja hiljem teatatakse poiste «kuritegudest» politseisse. Kõige noorem siiani teadaolev «kurjategija» oli ühe aasta vanune. Tema kuritegu oli see, et ta hammustas kümmet teist last oma lasteaiarühmas. Ilmne küsimus selles kontekstis peaks olema hoopis, kus olid töötajad, kui see «kuritöö» toime pandi.

Kui me näeme seda «poiste jõudu» pealt, süüdistame me lapsi: «Sellised nad juba kord on.» Poiste ja meeste võimumängudele antakse bioloogiline seletus, millel pole midagi pistmist sotsiaalse keskkonnaga. Muutus on võimatu.

Tegelikult pole lapsed süüdi. Kõik, mida nad teevad, on ümbritseva keskkonna ootuste täitmine. Kui koolis toimub kaklus, peaksid kooli töötajad endalt küsima: «Mida me valesti tegime, et poisid kaklema hakkasid?»

Kui tahame selgeks saada, mida poisid nii õpivad, võime alustada kõige selle eitamisega, mida õpivad tüdrukud. Tüdrukud on sõnakuulelikud, poisid mitte. Tüdrukud on lähedased, poistele on lähedus oht. Tüdrukud jagunevad alati paaridesse, aga poisid mängivad grupis. Poiste jaoks on tegevus tähtsam kui suhted. Tüdrukud vastavad intuitiivselt teiste vajadustele, aga poisid seavad oma vajadused ettepoole. Tüdrukud väldivad konflikte ja halbu tundeid – poisid mitte. Mida iganes tüdrukud on või teevad, poisid seda ei ole. Poisse hinnatakse selle alusel, mis nad on, ja tüdrukuid selle alusel, mida nad teevad.

Poiss olemine tähendab kõigepealt mitte olla tüdruk. Selle kallal näevad poisid vaeva rohkem kui millegi muu kallal.

Maskuliinse glorifitseerimisega tegelevad kõik ja seepärast on eluliselt oluline kuuluda tippu. Aga on tähtis meeles pidada, et maskuliinsuse kontseptsiooni defineeritakse kui «mitte feminiinne», ja seepärast on tõeliselt mehelik tegelikult naiselikkusest eristumine. Alguspunktiks on ema, ja nii poiss kui tema ema on nõus sellega, et eristumine on väga tähtis.

Naiselike iseloomujoonte näitamine on nõrkuse ja mehelikkuse puudumise märk. Sellist poissi kahtlustatakse, et ta ei suuda oma võimu ja jõu kohustusi ellu viia. Poisid õpivad tegevuse kaudu. Neilt oodatakse aktiivsust, otsusekindlust ja sihipärasust. Paljud vanemad oleksid väga õnnetud, kui nende pojad oleksid passiivsed.

Võistlemisest saab poisi elu loomulik osa. Miski ei ole nii triviaalne, et selles ei kõlbaks võistelda. Kes saab autost esimesena välja, kes sööb kõige kiiremini, kes on kõige tugevam, kiirem, julgem? Kes on kõige mehisem?

Industriaalse ajajärgu mehelt oodati, et ta on tegevuses, võistlev ja alati valmis. Konveiermeetod ja tükitöö ei oleks kindlasti nii tulemusrikkad või õigemini ei oleks olnud nii tulemuslikud, kui mehed ei oleks kinni neis kolmes omaduses. Meeste asetamine üksteise vastu võimu ja kontrolli võitluses on alati olnud efektiivne meetod töötulemuse parandamiseks.

Konfliktid poiste vahel toimuvad peaaegu alati jõu ja võimu pärast. Me näeme tihti pealt, kuidas poisid jagavad omavahel territooriumi, kontrollivad mänguasju ja seda, kes nendega mängida võib. Poiste elud on väga ebavõrdsed ja see tähendab pidevat hirmu ja võitlust.

Hierarhia on termin, mis tähendab, et mõnel inimesel võib olla rohkem õigus ja suurem osa ressurssidest. Kuna mehelikkust tõestatakse füüsilise jõu kaudu, on konfliktide lahendamine tihti vägivaldne. Vägivald on osa poisi arenguspektrist. Me ootame, et poisid saaksid ilma kindlate juhisteta aru, milline osa vägivallast on lubatud ja kus minnakse juba liiga kaugele. Murettekitav on aga, et tegelikult ei ole me ka ise neis piirides täiesti kindlad.

Kui me tahame mehe rolli muuta, peavad muutuma meie ootused. Aga milline on tuleviku mees? Millisena me tahame teda näha? Kes ta peaks olema? Me pole ilmselt veel otsustanud.

Milline vanem otsustaks künda üksildast vagu ja võtta oma pojalt võim? Kuidas ta hakkama saaks? Millist tüüpi meest tahavad endale tuleviku naised? Praegu pole mingeid märke sellest, et naised valivad oma abikaasa teisiti kui varem.

Naised eelistavad endiselt tõelisi mehi, kes teenivad rohkem kui nemad ja seisavad neist kõrgemal. Aga kuna asjad lähevad naiste jaoks aina paremini ja meeste jaoks halvemini, muutub naistel üha raskemaks leida kedagi, kellega abielluda. Olla mees ja omada võimu ja kontrolli on endiselt väga edukas kuvand. Aga mehed, kes ei jõua tippu, võivad tunda end köidikuis olevaina.

Industriaalühiskonna mees ei ole enam elujõuline. Kui tahame, et see muutuks, peavad praegused lapsed saama osa kõigist inimese oskustest, mitte automaatselt jagatud mehe või naise rolli. Lastel peab olema õigus oma oskusi arendada.

Nagu tüdrukud, peame ka poisid kaasama uude kommunikatsiooniühiskonda. Me ei saa lasta jätta poisse ise vastutavaks oma arengu eest. Nad arenevad inimesteks, keda keegi ei tunnista, ajajärku, mis on juba möödas. Mehe roll on muutunud väga oluliseks teemaks.

Ingemar Gensi 7. detsembril sotsiaalministeeriumi mehelikkuse mõiste avardamise konverentsil peetud ettekande lühendatud versioon.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.92