Aidsiennetuskeskuse arst-spetsialist Irina Moroz vestlemas järjekordse HIV-testi tegijaga. Foto: Andres Teiss

Imeilus tütarlaps, silmad õudu täis, väriseb haavalehena aidsi nõustamiskabinetis. Hirm surmaviiruse ees muudab õhu saunkuumaks köetud ruumis suisa jäiseks.

See 20-aastane tudengineiu pole ei narkomaan ega kergete elukommetega. Vastupidi.

Samal teemal: Juhtkiri: Riigi mure (1)

«Ma pole elu sees selline olnud, see polnud minu süü Aga ma ei saa selle stressikoormaga enam elada ,» tunnistab neiu. «Ma pole sellest kellelegi rääkinud, ma ei julge sõbrannadelegi rääkida, sest äkki nad kardavad, et mul ongi see viirus, ja hakkavad eemale hoidma.»

Ta on ehe ja kurb näide sellest, et piisab sekundist, et senine rõõmsalt muretu elu sootuks mustemaks muuta. Muidugi on ta kuulnud, et surmatõve saamiseks ei pea end võõra süstlaga torkima ja et kõige kiiremini levib HIV just 15–24-aastaste naiste hulgas. Aga ikka mõtled ju, et minuga seda ei juhtu.

Miks tahate HIV-testi teha?

Üheksa inimest kümnest, kes anonüümse aidsikabineti uksele koputavad, vastavad kui ühest suust: «Igaks juhuks.» Aga mida kaugemale tohter Irina Moroz küsimustega jõuab, seda klaarimaks trafaretne sõnapaar muutub. Mingi põhjus on ikka.

Kole statistika

19-aastane tütarlaps, kel pole püsipartnerit ja kes kasvatab aastavanust poega, läks juhututtavaga voodisse. Kondoom oli kaitseks küll olemas, ent rebenes kriitilisel hetkel puruks.

«Kes peaks hoolitsema, et kondoom oleks kaasas?» uurib Irina Moroz noorelt emalt.

«Mõlemad,» pakub piiga. «Mina ei julgegi ilma kondoomita, aga paljud mehed ei taha seda kasutada.»

28-aastane särasilmne punapäine naine kinnitab sama. «Viiest mehest ühel on kondoom kaasas ja ta on nõus seda kasutama,» sõnab naine. «Kui ma just nõuan, siis panevad teised ka peale.»

Sel noorikul on pärast mitmeid juhusuhteid lõpuks kindel meesterahvas tekkinud ja sestap ta end testima tuligi. Võin eelmisi partnereid küll usaldada, aga täpselt ju ei tea, kostab noor naine. Ning lisab, et on ise küll väga ettevaatlik olnud, aga HIVi nakatumise statistika on sedavõrd kole, et enese rahustamiseks kulubki veretest ära.

20-aastane noormees, kellele teeb muret kaitsmata vahekord kolm kuud tagasi, raputab endale tuhka pähe. «Mina algatasin seksi, minul oleks pidanud kondoom kaasas olema,» lausub ta ja väidab, et sageli on hoopis tüdrukud need, kes kaitsekummi väldivad.

«Aga mina hoolin endast nii palju, et mitte riskida,» lisab söakas noormees.

Paar aastat vanem vene nooruk ei avalda täpselt, mis peitub tema testisoovi taga. Aga tema minevikus on kaheksa-aastane staaž narkomaanina ning nüüd, pärast kaheaastast puhtuseperioodi üritab ta teisi sõltlasi uimastivõrgust välja aidata.

«Ah, kui ilusad käsivarred, kui head veenid,» rõõmustab verevõtja, medõde Grete Lehtla. Torkejälgedest priid käsivarred annavad lootust, et noormees suudab võetud kursile püsima jääda.

36-aastane siilipeaga mees ei ütle midagi otse välja, annab pigem mõista: võib öelda küll, et oli juhuslik vahekord. Jah, vististi mängis alkohol teatud rolli. Ega kondoomi vist ikka ei tahtnud.

Siilipea hõõrub närviliselt käsi ning varbad sirgeldavad põrandale mustreid. Audientsi lõppedes ta pigem tormab kui astub minema, Lehtla kingitud kirsikaramell ja kondoomipakike higises pihus.

Kõik testijad lähevad kollasesse kladesse kirja kas M-i või N-na, lisaks vanus ja numbrikood, mille alusel saab mõne päeva pärast teada testi tulemuse.

Negatiivse vastuse saanud testijad ei pea paljuks nõustamiskabineti personali tänada – arstidele on toodud nii lillesülemeid kui lihakäntsakaid. Lehtla nägu tõmbub üht eriti rõõmsat ja tugevat tänukallistust meenutades praegugi valust krimpsu.

Nõustamine ja testimine

Enamasti ongi tulemused negatiivsed – näiteks oktoobrikuus aidsi ennetuskeskuses verd andnud 138 inimese seast avastas laborant vaid kaks surmaviiruse kandjat.

«Meie eesmärk polegi niivõrd HIV-positiivsete avastamine kui inimeste nõustamine,» möönab Moroz. «Mõni pole julgenud oma muret ega hirmu kellelegi avaldada, aga siin muudkui räägib, tal hakkab kergem ja nõu saab samuti.»

Just sellises olukorras on too 20-aastane tudengineiu, kes loo alul tunnistas, et ei söandanud sõbrannadelegi endaga juhtunust rääkida. Tohter on esimene, kes kuuleb, kuidas pealtnäha usaldusväärne mees midagi uimastavat noore naise joogi sisse segas ja temalt süütuse võttis.

«Huuh, ma ei julge sellele mõeldagi,» ahastab piiga, närvid viimseni pingul.

«Ma loodan, et sul ei ole seda viirust,» trööstib tohter. «Ma isegi usun seda.»

Kaunitar hingab tänulikult. Tõde selgub paari päeva pärast, ent tal on vähemalt lootust. Ja ta teab nüüd, kui hirmutavalt vähe on surmaviirusega kohtumiseks tarvis.

Aidsi nõustamis- ja testimiskabinetid

• Tallinnas Paldiski mnt 62 ja Mardi tn 3

• Tartus Lina tn 6

• Pärnus Metsa tn 1

• Narvas Karja tn 6

• Kohtla-Järvel Tervise tn 1

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.7