Millega üllatab Euroopa Liit meid sel sügisel? Portugal, käesoleva sügistalve eesistujamaa, lubab aasta lõpuks läbi suruda uue reformileppe. Niinimetatud aluslepete reformi kummitavad aga järjekindlalt samad probleemid, mille tõttu sajad tuhanded eurooplased paari aasta eest põhiseadusleppe tagasi lükkasid.

Kaks aastat tagasi andsid Prantsuse ja Hollandi referendumid kavatsetud põhiseadusleppele surmava hoobi ja viisid europoliitika äärmiselt keerulisse olukorda. Seepärast tuleks nüüd suurte vaidluste ja lepituste saatel valminud uus lepe peagi vastu võtta. Poliitilisest vaatevinklist pöörab reformilepe kreenis viibiva ELi tagasi kursile ja tekitab lootusetunde, et EL on üle saanud kaks aastat kestnud sisekriisist, mille vältel energia kulus vaidlusele tuleviku üle.

Erinevalt eelmisest pole uus lepe enam konstitutsioon, kuna prantslased ja hollandlased ütlesid referendumitel selgesõnaliselt «ei». Euroopa välisminister ei kanna ministri tiitlit, enam ei räägita ühenduse õiguse ülemuslikkusest ja Euroopa põhiõiguste harta ei hakka uue leppe raames kõikjal kehtima.

Lihtsustatud lepe pühib minema viite ka Euroopa sümbolitele – lipule, hümnile, deviisile – mis võiksid julgustada tõelise Euroopa riigi tekkimist. Teisisõnu saab see olema lühike ja tagasihoidlik dokument. Küll aga looks reformileppe tähtsaim prioriteet – liidusisese otsustusprotsessi reform – tsentraliseerituma ja suuremate pädevustega Euroopa Liidu, mis oleks kasulik nimelt tema kodanikele.

Rääkida saab kolmest peamisest takistusest, mis on põhiseadusleppe ebaõnnestumisest saadik pärssinud meie edasiminekut. Esiteks kummitab meid jätkuvalt segadus liidulaienemise ja immigratsiooni teemadel.

Kunagi sisepiiride kaotamisest unistanud eeskujulik Euroopa muutub järjest rohkem mittesallivaks peamiselt suure sisserände tõttu moslemimaadest, mis on kasvatanud meie kodanikes soovi taaskehtestada tugevad tõkked ja eemaletõukavad poliitikad.

EL koosneb kahekümne seitsmest väga erineva elatustasemega liikmesriigist, siin elavad 15 miljonit islamiusulist ja 70 miljonit türklast koputavad kannatamatult Euroopa uksele.

Musulmanide arvukus on loonud oma kohalolekuga traditsioonilise euroopaliku mõttelaadi kõrvale uue, spetsiifilise identiteedi ning tekitanud enneolematu iseloomuga sotsiaalse lõhestumise.

Olles küllalt kaugel sotsiaalsest põhivoolust, tekitab ühiskondlikust elust kõrvalehoid moslemites radikaalseid hoiakuid (sestap peavad mitmed Euroopa mõttekojad reformileppe üheks prioriteediks üleeuroopalist justiits- ja politseivaldkondade harmoneerimist), mis häirib omakorda eurooplasi, kes pole ajalooliselt harjunud (ega kohanenud) mitmekesise ja multietnilise ühiskonnaga. Peljates islami ähvardavat kasvu, põgenevad eurooplased rahvuspiiride illusoorse kardina taha.

Teiseks, eelmisest tulenevalt, muutuvad liikmesriikide poliitikad järjest populistlikumaks, andes kinnitust, et Euroopa puhul on tegu mitte ainult elitaarse klubiga, vaid et siinne ühiskond on võtnud kursi tagasi äärmuslike hoiakute juurde; natsionalismipuhangud, protektsionistlikud võtted ja üleüldine umbusaldamine on muutunud Euroopas igapäevaseks.

Kitsad huvid

Mitmes liikmesriigis võidavad paremäärmuslased uusi liikmeid, kuna seisavad kodanike arvates oma rahvuslike huvide eest ning tegelevad oma rahva «tõeliste muredega». Milliseid teateid on viimasel ajal saatnud Brüsselile Poola juhid? Seda, et sealset rahvast huvitab ennekõike Poola tulevik, mitte Euroopa oma.

Kolmandaks takistuseks üksmeelsele edasiminekule on pidev vaidlus Euroopa emotsionaalsete aluste üle, mis süveneb identiteedikriisiks, ehk et ilma Euroopa kuuluvustundeta ei saa olema üksmeelset liitu.

Praegu leiab kõikjalt neid, kes arvavad, et liit ei vääri kopikatki – kas seetõttu, et on liiga bürokraatlik, või kuna purustab väikerahvaste ja -riikide olemasolu ning annab liidu võimuohjad suurliikmete kätte.

Mõned aastad enne ja pärast põhiseadusleppe põrumist iseloomustasid Euroopa poliitilist elu viletsad, tihti oma riigi individuaalsetest majandushuvidest pimestatud liidrid. Kirjutasin siis juhtidest, kellesse rahvas enam ei usu, kuid kes, vaatamata oma hääbuvale positsioonile, soleerisid oma muusikaga.

Poliitilist maastikku iseloomustas džungli-tüüpi tugevama õigus; ja kuigi praeguseks on Tony Blairi lahkumisest kõik eelmise põlvkonna paksunahalised vahetunud, on endiselt hoomatav suurte mäng üle väikeste peade.

Võib-olla on põhjus selles, et mitmed ELi valitsused ei tunnista eespool mainitud liidu emotsionaalseid seoseid, olles samas liikmesriigid, kes kurdavad enim ELi ja kodanike vahele moodustunud lõhe üle.

Euroopa hing

Miks vaevleme endiselt identiteedikriisis? ELi üheks peamiseks ebaõnnestumiseks peetakse seda, et Brüssel pole suutnud kõikidele kodanikele mõista anda, et EL on nendele kõigile kuuluv projekt, et EL on nende «oma».

Kõikjal askeldavad euroametnikud ning Brüsselis paiknevad tuhanded ametkonnad, mis loovad seadusi alates sellest, kui mitu musulmani tohib legaalselt Euroopasse immigreeruda, kuni selleni, kui mitu tundi võivad iiri meremehed avamerel kala püüda. Pigem on jäetud mulje, et tegu on poliitilise juhtkonna mängumaaga, kuhu Euroopa kodanike soovid ei ulatu.

> Loe edasi