Kõigepealt oli mulle harjumatu, et korterisse on tekkinud veel üks inimene (peale mu naise), kes konkureerib elutoa helisisustuse osas.

Ta on kaheaastane (nüüd juba kolmene) ja tahab oma saateid vaadata. Häälega. (Meil mängib telekas sageli tummalt, kui näitab keni loodus- või linnavaateid.)

Mina, tema isa, pean siis panema kinni oma muidu vahetpidamata üürgava plaadimängija (ka pojale meeldib muuhulgas hiphop, ses osas probleeme pole) ja istuma tugitoolis lastesaadete kidina-kädina saatel.

Harjumise asi. Loomulikult ma arvestan oma pojaga, tal on samad õigused, mis mul.

Siis avastasin, et paljusid lastesaateid ei olegi nii raske taluda. Tulevaste jõmmpeade vägivallamultikad hakkavad õnneks meie ekraanilt taanduma. Üks lastesaade, mida ma lausa hea meelega talun, on Buratino-saade riigitelejaamas.

Märkasin, et teen neljapäevaõhtuti «Buratino» alguse kellaajale telekavas ringi ümber. Et poja pärast vist, muidu magab talle tähtsa saate maha.

Aga mis vahet, ma vaatan «Buratinot» ise ka. Esiteks, väga hea näitlejate mäng. Teiseks, kodune õhkkond, mida telestuudiost nagu päikesest tuppa kiirgab. Kolmandaks, terved inimlikud väärtused, mida saade propageerib.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 0