Viis parlamendierakonda alustasid sel kevadel seninägematut koostööprotsessi eesmärgiga valida Eestile president ja teha seda juba riigikogus. Kutsusime ka kuuendat, Rahvaliitu, aga nemad on üleolevalt keeldunud selle eesmärgi nimel pingutamast.

Samal teemal: Küsitlusele vastajad eelistaks Ilvest, kuid usuvad Rüütli võitu Ansip: Keskerakond peab ühte partnerit petma Video PILT: Reformierakond rebis keskparteist ette Edgar Savisaar: Miks meie ei kauple ega keeruta Kadri Must: me ei peta ümarlauapartnereid

Igale erakonnale viiest, kes seda unikaalset koostöökava vähegi tõsiselt võttis, pidid mõned asjad väga selged olema. Ennekõike see, et eesmärgi saavutamiseks tuleb olla valmis tegelikeks kompromissideks.

Kui Eestile tahetakse leida president, kes sümboliseerib laiapõhjalist koostööd, siis ei saa ükski erakond lubada endale lapsikut hoiakut – minu partei mees või mitte keegi! Veelgi selgem pidi olema, et suure tõenäosusega pole ühiselt valitud president kõigi osalevate parteide esimene eelistus.

Neli erakonda on selles protsessis näidanud täiesti uut taset ja tõelist küpsust. Õieti algas see juba kandidaatide esitamisega – mitme erakonna esitatud kandidaadid kattusid, olid väljastpoolt erakondlikke ringkondi või hoopis teise erakonna inimesed.

Juba siis torkas silma, et Keskerakond oli ainus, kes esitas kandidaatidena vaid oma truud parteiliikmed, ilmutades sellega küll suurel hulgal egotsentrilist parteihuvi, kuid väga vähe koostöösoovi.

Ka edaspidi on ümarlauaerakonnad näidanud üles distsiplineeritust ja kokkulepetest kinni pidanud. Teinud koos valikuid ja neid tunnustanud. Seda kuni viimase hetkeni, mil Keskerakond on hakanud oma eelmiste valikute õigsuses kahtlema ja oma varasemaid sõnu sööma.

Siia alla käib tobe veiderdamine ajakavaga, kui anti sõna ja siis jälle võeti, paralleelsete läbirääkimiste avamine Rahvaliiduga ja naeruväärne jutt suutmatusest kahe kuu jooksul oma volikogu kokku kutsuda.

Siiani oli neil eesmärk valida president parlamendis, nüüd ei paista see enam tähtis olevat.

Siiani oli Ene Ergma Keskerakonna soosik – sellest anti selgelt teada veel enne nelja hulgast valiku tegemist. Ergmad toetati teiste erakonna kandidaatide hulgas nii esimeses, teises kui kolmandas voorus ning alati rohkem kui näiteks Jaak Aaviksood. Ja selleks polnud vaja isegi kohtuda.

Korraga kuuleme siingi kahtlusenooti. Siiani kordas Kadri Must järjekindlalt, et kokkulepped Rahvaliiduga valida president valimiskogus ei muuda erakonna sihti valida president riigikogus. Nüüd räägib Savisaar hoopis asja katkijätmisest.

Mina Keskerakonda ja Savisaart siiski veel laiajoonelises valetamises ja kuude kaupa rahvale puru silma ajamises ei kahtlustaks. Äkki ta ikka tõesti ei tea, mida teha? Äkki ta tõesti ikka mõtleb veel? Miks mitte.

Kuigi ühe tõsiselt koostööd teha soovivale erakonnale on Keskerakonna käitumine olnud rohkem kui kummaline. Just tema mõttekäigud stiilis kas-keskerakondlane-finaalis-või-mitte-keegi annavad põhjuse valjul häälel ja avalikult küsida: kas Keskerakond on algusest peale välja läinud avalikkuse ja ülejäänud nelja erakonna petmise peale?

Ega Savisaare valikud ju kiita ole, aga rahva ja nelja parlamendierakonna teadlik petmine on neist kõige halvem. Kui Savisaar ja Keskerakond on endas alles viimasel ajal selgusele jõudnud ja soovivad, et Eesti presidendiks oleks ka aastal 2011 ENSV ülemnõukogu presiidiumi endine esimees, siis olgu mehed ja öelgu see välja.

Kui see on 65 protsendi Keskerakonna valijate soov ja ainult kolmandikule vastumeelt, siis mida nad häbenevad? Teised erakonnad on ju selgelt ja kõva häälega välja öelnud, et nemad seda ei taha.

Kui keskerakondlaste jaoks on Arnold Rüütel parem kui Toomas Hendrik Ilves või Ene Ergma, siis antagu julgelt teada. Ei saa ometi olla nii pikaldane ja arg kõigis asjades.

Ma siiski ei usu, et Keskerakond nii küünilise petmise peale välja on läinud, sest see pole mõttekas isegi siis, kui nad ka üksnes kitsast parteilist omakasu arvestavad.

Rahvaliidu orjastamine oma väiksema venna või Keskerakonna filiaali seisusesse võib ju olla esmapilgul ahvatlev, aga kogenud keskerakondlased teavad, et ega sellised vägivaldsed lepped kunagi kaua kesta. Pealegi võib Rahvaliit selle leppe tulemusena valimistel ka niimoodi põruda, et polegi pärast kellegagi koostööd teha.

Kui esmaspäeval peaks siiski selguma, et neljale ümarlauaerakonnale pööratakse lõplikult selg, siis võtab Keskerakond enda peale Eesti poliitikas viimaste aastate unikaalseima koostööprotsessi lõhkumise süü. Seda ei unustata.

Eestile oleks Keskerakonna ja Rahvaliidu abielu kehv võimalus, sest selle liidu eestvõttel võidaks lisaks parlamendierakondade koostööle lõhkuda ka töötav Eesti majandusmudel. Ideid, mida see kahepealine kotkas võiks tagant tõukama hakata, on ju ringelnud palju. Astmeline tulumaks, suur laenukoormus riigile, eurost loobumine – sellega repertuaar ei piirdu.