Ühel ja samal päeval kõikjal maailmas korraldatud Live Earthi nimelised kontserdid kandsid üllast eesmärki – need kutsusid inimesi üles mõtlema ja tegutsema kliima heaks.

Ühe ööpäeva jooksul jõudis see sõnum kaheksasse suurlinna, sest kontserdid anti lisaks Londonile veel ka New Yorgis, Johannesburgis, Hamburgis, Rio de Janeiros, Shanghais, Sydneys ja Tokyos. Teistes suurlinnades näidati ülekandeid kas hiidekraanidelt või sai seda vaadata televisioonist.

Tuleb tunnistada, et Londoni line-up ehk esinejate loetelu oli aukartustäratavaim: Genesis, Razorlight, Snow Patrol, Black Eyed Peas, Red Hot Chilli Peppers, Metallica, Pussycat Dolls, Foo Fighters ning koomikud Ricky Gervais või Chris Rock.

Londoni-kontserdi populaarsust tõestab muidugi seegi, et kõigist eespool nimetatud kontserdipaikadest müüdi just Inglismaa Live Earth viimse piletini välja.

Et piletikassades laiutas kontserdipäeva hommikul vaid tühjus, polnud mulgi muud teha kui soetada pilet n-ö mustalt ehk leida mõni kodanik, kes piletist loobuda tahaks.

Kaua ei pidanud ma otsima, sest Wembley staadioni lähedal metroost väljudes kostsid siin-seal pileteid hõikuvad hääled juba kaugelt ära. Vali oma hind – alates 60st ja lõpetades 100 naelaga. Tulus äri, arvestades, et pääsmete esialgne hind jäi poolesaja naela ehk pisut enam kui tuhande krooni kanti.

Tõhus turvakontroll

Minu järjekindel hinnatingimine tegi kätte leitud müügimehe muidugi üpris närviliseks. Põhjus ju ka selles, et politsei oli ebaseaduslikult pileteid äritsevatele tegelastele vaikselt sõja kuulutanud.

Ent pilet käes, astusin tõhusast mitmemehelisest turvakontrollist läbi ja juba kõrgus mu ees Wembley staadioni hiigelkaar, mille alt läbi jalutades avanes väljak, mida võiks võrrelda kümmekonna Lilleküla staadioniga.

Rahvamass – inimeste arvuks pakuti 65 000 – oli kohal juba keskpäevast alates. Kobisin aga mööda staadioni järske treppe üles ja potsatasin istuma. Selleks et paarisaja meetri kaugusel laval askeldavaid inimesi kui kirpe kaeda.

Kella kahe paiku hakkas üheksatunnine teavitustrall pihta raadiodiskori Chris Moylesi tervitusega: «Tervitus, Wembley! Mul on teile hea lihtne küsimus – kas te aitate Maad päästa?»

Ning kui rahvas seepeale eriti reipalt ei reageerinud, nentis DJ: «Kui see on vastus, siis oleme omadega jamas.» Ning siis oli järg juba pop- ja rokkstaaride käes, kes vaheldusid laval muude ilmakuulsustega. Teiste hulgas astus üles näiteks ka tenniseäss Boris Becker – loomulikult selleks, et taas maailma päästmisest rääkida.

Pikk kontserdikava kulmineerus superstaar Madonna paarikümneminutilise kontserdiga. Veendusin, et Madonna pole sugugi vaid minu isiklik ebajumal, sest kui kauaoodatud täht pisut peale kümmet õhtul lavale ilmus, tõusis kogu staadionitäis rahvast püsti ja püsis nii kontserdi lõpuni.

Madonna avalöögiks oli loomulikult lugu «Hey You», mis loodi spetsiaalselt Live Earthi kontserdi reklaamimiseks ning mida võis (ja võib) iga huviline internetist endale tasuta alla laadida. Järgnesid staari teised tuntud hitid «Ray Of Light», «La Isla Bonita» ja «Hung Up».

Kõik rääkisid kliimast

Sellest, et tegu oli keskkonnateemalise üritusega, andsid kogu päeva jooksul aimu lava keskele ja kõrvale paigutatud suurtel ekraanidel jooksvad näpunäited, kuidas elada nii, et planeet säiliks ka tulevastele põlvedele. Kõik esinejadki peatusid oma etteaste lõpul lühidalt sellel teemal.

Vägevast staariparaadist hoolimata vaimustusin enam Briti publikust, keda polnud vaja sekunditki üles soojendada. Rahvas elas esinejatele kaasa kontserdi avahetkest alates ning väljendas oma üksmeelt kas või kogu staadioni ulatuses kätelaineid tehes.

Usun, et säärases sõbralikus massis ei tundnud keegi end üksikuna. Sõbralikkust jagus mujalegi. Näiteks kui mõne inimese mõdu kellegi varbale pritsis, palus hooletu tülitekitaja ohvrilt vähemalt kolm korda vabandust. Minu kõrval istunud noormees pakkus ümberkaudsetele lahkelt kommi, ees istujad uurisid, kuidas kontsert meeldib, jne – kõik need pisiasjad täiendasid muusikast saadud elamust.

Kui minule tõid pisara silma James Blunti meloodiad, siis britid eelistasid südametemurdja esinemise ajal pigem suupistete ja õlle jahile minna. Rokkansamblitega oli vastupidi: näiteks Metallica ajas Wembley publiku suisa pööraseks.

Britid ei häbenenud ka oma lemmikutele valju kisa, vile ja hoogsa tantsuga kaasa elada: olgugi et kõva tantsuvihtumise käigus unustati äsja soetatud külmad õlled, mis hoogsa vehkimise peale mõned read allapoole veeresid. Ja taas kostis «sorry!».

Suursündmusele eelnenud hommikul kuulutas Briti uudistekanal Sky News muidugi, et äsjase uurimuse järgi ei usu

81 protsenti brittidest, et kliima eest võitleja Al Gore'i algatatud Live Earthi kontserdid aitavad võidelda ülemaailmsete keskkonnahädade vastu.

Ent samas, kui meedias figureerivad kuulsused suudavad kõik endast huvituma ja rääkima panna, siis ehk polegi paremat kanalit auditooriumi säästlikkusele manitsemiseks kui popmuusika.