Villu Veski Foto: Andres Teiss

Istume ühel pärastlõunal Villu Veskiga Nautse küla karjamaa suurel kivil. Palavus tahab ära tappa ja värsked lehmakoogid lõhnavad vängelt. Taevas pole ühtegi pilve, kusagil kireb kukk, tee tolmab.

Villul on Muhu müts peas, väike kuldne saksofon süles ja eemalt vaadates näeb see välja nagu Navitrolla maalil. On see vast pastoraalne idüll! Pealtnäha.

Siit paistab hästi, kuidas rahvas Mihkli talu õuele «Juu jääb’ile» voorib. Üheksa aastat tagasi Villu käima lükatud festival on olnud algusest peale üks suur risk. Tänagi summib ta sinna omast taskust raha juurde: õiguse eest teha oma ehedat asja.

Kui ühegi dirigendi kaasat ega lapsukesi ei kujutaks ette välikontserdil piletikontse rebimas või õlut laskmas, siis Villu tütar ja naine ei tõrgu, vaid teevad, mis vaja. Vabatahtlikult. Suure kunsti ja õdusa olemise nimel.

Kuid viimased kuus kuud on nad nagunii ise pidanud hakkama saama, sest Villu on, pillid kaenlas, ühest ilma otsast teise lennanud: Fääridelt Ameerikasse, Šveitsist Austriasse, Taanist Islandile, Saksamaalt Luksemburgi, sealt Brüsselisse, siis Muhusse. Ja nii aastaid. Hingamise päevata.

Kas teen sulle väga liiga, öeldes, et näid üsna väsinud olevat?

Ei, sul on õigus, mul on seljataga kuid kestnud ringreisid. See on olnud samaaegselt nii raske kui ka väga õnnelik periood.

Raske ja õnnelik – mille poolest?

Raske selle poolest, et see on tähendanud väga palju lennujaamades istumist, muretsemist, eriti oma pillide ja kottide pärast. Kõik need reisid olid üksteise otsa lükituna vahetult enne Muhu festivali, lisaks kontserdid Eestis, Viljandi Kultuuriakadeemia eksamisessioon õppejõuna – sellist hetke pole tõesti olnud, kus tunnen, et nüüd on vaba aeg.

Eks oled ju ise selle tee valinud.

Muidugi, ega keegi ei käsi mul niiviisi elada. Kuid mulle tundub, et kui hooratas on juba kord käima lükatud, tuleks pigem hoogu juurde anda, mitte pidurdada. Olen tähele pannud, et ma isegi kardan rattalt maha tulekut, hoo vaibumist... siis tekib kuidagi väga tühi tunne.

Aga see rõõmsam pool?

Üheks rõõmupäevaks oli näiteks see, et Rochester International Jazz Festival kutsus mind järgmiseks aastaks Põhjala saarte häälte programmiga tagasi. Tavaliselt ei saada üheltki festivalilt kohe tagasikutset.

Kas see kutsete saamine ajal, mil maailmas on üks festival teise kukil, on tõesti nii raske?

Esimese kutse saamine on alati väga raske, eriti kui jutt käib tõesti mainekatest festivalidest või kontsertidest. Konkurents on terav.

Kuidas sind laias maailmas vastu võetakse?

Mind on igal pool hästi vastu võetud ja see annabki jõudu, toimub energiavahetus – sina annad publikule ja publik sulle.

Artistile on tagasipeegeldus väga tähtis. Kui mängin üht ja sama programmi väga erinevale publikule julgelt, ise sellesse uskudes, mitte häbelikult nagu mingi kaugelt-nurga-poiss ning hästi vastu võetakse, siis...

Siis...?

Usudki, et teed õiget asja.

On sul hea publikunärv – tunnetad alati, mida sinult oodatakse?

Mulle on selge juba proovis, kas asi on õige või mitte.

Äkki oled liiga enesekindel?

See kõlab võib-olla jaburalt, kuid praktiliselt pole päeva, mil ma ei esineks, ja see, mis saalis toimub, ei jää ju märkamata.

Miks jazzis klassikalise muusikaga võrreldes sagedamini elamus sünnib?

Klassikalises muusikas on standardid kindlaks määratud ja muusiku eesmärgiks on kõigi vahenditega selleni pürgida. Kuid see tulemus võib olla täpselt sama hea kui kõik eelmised tulemused ja seetõttu on väga raske saavutada midagi erakordset. Jazzis mõtestab igaüks materjali nii omanäoliselt kui vähegi oskab ja see köidab ka publikut.

Aga samas ei tundu ka noored jazzmuusikud nii veenvad kui «vanakesed».

Õigesti tundub. Kui mängid publikule või laulad, jutustad sa nagu mingit lugu, ja noored ei anna endale alati aru, kuipalju veenvust see jutustamine nõuab. Eks küpsuse ja kogemustega see veenvus tulegi. Nii sümboolika kui esteetika, mida sa esituses kasutad, peab olema põhjendatud.

Kui edev sa kunstnikuna oled?

Keegi ei taha lavalt lahkuda tundega, et teda tagasi ei oodata.

Nii et aplaus on ikkagi väga tähtis?

See on publikule tähtis.

Ma ei mõista – see on ju ikka sulle tähtis!

Ei, publikule! Sest see näitab, et kuulajale meeldis, et ta sai elamuse. Tean paljusid, kes ütlevad, et ah! – see pole tähtis, ja räägivad suurest muusika hingestatusest ja millest veel.

Ma tahaks, et publik ei läheks minema tundega, et õige meeleolu saavutamiseks peab veel minema edasi baari ja tegema sada grammi. Kui tegu on õige asjaga, siis pole enam mitte midagi vaja lisada, sa ei taha isegi kellegagi rääkida...

Kuid ega sa ju ainult aplausi nimel raba.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.71