Ning kuna Poola kuningas Tallinnast kaugel asub ja tallinlased eales toidust Poola riigilt või Leedumaalt ei ole saanud ega saada võinud, nagu riialased küll saavad, siis olid tallinlased põhjustatud ja aetud end Rootsi krooni alla andma, mis neile lähem ja soodsam oli. Kui kõik see nüüd ukse ees seisis, pidasid Tallinna raad ja kogukond selle üle nõu ning arvasid pärast mitmepidist kaalumist soovitavaks Rootsi kuninga armulist ja Jumala käest antud abi ja kaitset vastu võtta.
(Balthasar Russow, «Liivimaa kroonika»)

Nii kirjeldab kroonik Russow Tallinna linnaisade arutlusi 1561. aastal, kui Liivi sõda oli kestnud umbes kolm aastat ja pidi kestma veel üle kahekümne.

Mis oli Liivi sõda? Kui lihtsustada, siis tugevneva ja järjest agressiivsemaks muutuva Moskva-Venemaa ehk Moskoovia esimene tõsine katse vallutada Vana-Liivimaa ehk Eesti ja Läti. Selle maa kohta oli venelastel 11. sajandist saadik ähmane arvamus, et need olevat «põlised vene alad». (See väide kuulub nende hulka, mis tõestavad iseennast, muid argumente vajamata.)

Vallutusplaane ei hautud muidugi ainult nostalgiast; Venemaa pürgis Euroopasse ja Vana-Liivimaa oli tungi loogiline sihtmärk. Läänemere äärde jõudmine tähendanuks automaatselt kogu Euroopani jõudmist. Üldse on igal maismaa-impeeriumil vältimatu iha jõuda mere äärde. Merest unistasid nii Ivan Julm kui ka Batu-khaan.

Vana-Liivimaa omalt poolt oli vallutamiseks küps. See pooliseseisvate riigikeste lõtv ühendus ei sobinud enam uusaja lävele astunud Euroopasse, mis koos reformatsiooniga oli kaotanud viimsegi riisme oma kunagisest ühtsusideest.

Ühtsusidee hajumine lõi tee valla rahvusriikidele nagu Inglismaa ja Prantsusmaa, mille valitsejad loobusid kogu maailma ristirahva teenimise fiktsioonist ning keskendusid varjamatult omaenda riigi huvidele. Luues selle nimel liite mis tahes usulistega, isegi «paganate» ja muhameedlastega.

Sellises olukorras hakkas Vana-Liivimaa oma tugevnevatele naabritele (Poola, Rootsi ja Venemaa) üha enam tunduma peremeheta varana. Mõnes mõttes oli naabreil õiguski. Russow nimetab Vana-Liivimaad oma kroonikas provintsiks ja kahtlemata peegeldab see keskaja lõppu ja uusaja sündi tunnistavate baltisakslaste arusaama.

Liivimaa oli provints – pärismaailma nurgake, mõnus koloonia, kus võis hästi lõbutseda. Ta ei olnud päriselt oma, sest liigagi kerge oli näha külasid täitvat eestlaste-lätlaste merd, mis pidevalt ähvardas linnu ja mõisaid minema pühkida.

Nagu ükskord jüriööl. Talumehed töristasid laatadel suuri torupille ja nendega sai vahel naljagi, aga üldiselt elasid pärisinimesed, st sakslased, selles provintsis ikka pooleldi sõjaseisukorras. Kolmsada aastat pärast maa vallutamist.

Kusjuures sõjaseisukorda tehti omalt poolt juurde. Vana-Liivimaa võimud (ordu ja erinevad piiskopid) ei väsinud väiklasi kodusõdu pidamast, nii et viimane selline löödi maha veel otse venelaste sissetungi (1558) eel. Puudus jõud, kes oleks tahtnud ja suutnud maa ühendada ning moodsaks riigiks kujundada. See maa oli omandus, aga mitte oma.

Kui Vana-Liivimaa venelaste löögi all kokku varises, ruttasid rüütelkonnad ja linnad uut isandat otsima. Liivi ordu viimane meister Kettler oli alistumas Poolale ja sai selle eest peagi esimeseks Kuramaa hertsogiks. Tartu – tahtis ta seda või ei tahtnud – oli venelaste käes. Mida pidi tegema Tallinn? Üksiku hundina Soome lahe kaldal püsida polnud reaalne, Hansa Liidu õnnepäevad olid läbi.

Jaan Krossi poeetilist kujundit järgides oli Tallinn 1561. aastal kolme katku vahel – need olid Poola, Rootsi ja Venemaa. Tegelikult ei ole mingit põhjust Rootsit ja ilmselt ka mitte Poolat liigitada katkude kilda. Tõsi, kui Kettler püüdis Tallinna sokutada Poola väesalka, siis palus Tallinna raad sellel lahkesti Poolamaale tagasi vantsida, kuid põhjus oli pragmaatiline. Seda aimub Russowi tsitaadistki: rootsimeelne autor ei too Poola kõrvalejätmisele muid põhjendusi kui tõsiasi, et Tallinnal praktiliselt puudusid Poolaga majandussidemed.

Muid takistusi ei olnud. Taani, mis samuti arutuse all oli, jäeti kõrvale arvestusega, et see ei suuda Tallinna moskoviitide eest kaitsta. Taas ei midagi põhimõttelist.

Venemaa oli aga midagi muud. Moskoviit raevutses ja märatses maal nagu üks katk kunagi. Aadlike hulgas õnnestus Ivan Julmal hiljem luua väikesearvuline «vene partei», peibutades neid (ilmselt valeliku) marionettriigi ettepanekuga, ja ka Tartus filosofeerisid raehärrad enne venelastele alistumist poliitilisest tarkusest, kuid tallinlased olid selles mõttes täiesti lootusetud. Nemad moskoviidi võimu alla minna ei kavatsenud.

Niisiis jäi üle vaid üks võimalus: paluda abi Rootsi kuningalt. Rootsi polnud liiga nõrk ega liiga tugev, liiga kaugel ega ka mitte liiga lähedal. Et protestantlik, oli juhuslik lisaboonus. Palve saadeti teele ja Erik XIV otsustaski Tallinna oma võimu ja kaitse alla võtta. 1561. aasta 6. juunil andsid Tallinna esindajad kuninga saadiku Klas Horni ees truudusevande.

Kuningas ei saatnud tasuks tühje sõnu ega narritanud tallinlasi mõne tühise kaitsesalgaga, vaid andis abi, mis tõesti abi oli. Linna alla hakkasid tulema laevad täis sõdureid, sõjavarustust ja muud vajalikku. Siis valitses Tallinnas suur rõõm ja hõiskamine linna uue kuninga ja isanda ning hea toidu pärast, ning inimmõistuse järgi otsustades ei võinud neil paremat põlve tullagi.

Klas Hornil tekkis linna ja Toompead üle võttes vaid üks tõrge. Lossis olid kindlustunud aadlimehed komandant Caspar von Oldenbockumi juhtimisel. Viimane oli kõva pähkel – sõjasangar, kes oli aasta varem käputäie meestega edukalt kaitsnud Paidet Vene vägede vastu.

> Loe edasi