Võõrtööjõust

6. juuni keskpäeva paiku Vikerraadiost kuuldud kommentaaris väideti, et võõrtööjõu sissetoomisega Eestisse peame leppima kui paratamatusega.

Võõrtöölistena nimetati peaasjalikult slaavlasi, aga ka türklasi. Lohutati, et siiatulijad ei jää meile kauaks, vaid siirduvad edasi tasuvamale tööle teistesse (naa­ber)riikidesse. Väidaksin vastu.

Arvestagem, et iga võõrtöölisega tulevad kaasa pereliikmeid. Sellega kaasnevad suured kulutused ja sotsiaalprobleemid.
Slaavlaste sissetoomisega suurendame paratamatult vene keelt rääkiva elanikkonna niigi suurt osa Eestis. Nende kultuuritaust oleks siiski enam-vähem talutav. Hoopis vastuvõetamatumad oleksid aga islamiusulised.

Poleks lootustki, et selliselt «rikastatud» Eesti ühiskonda sooviksid naasta praegu välismaal töötavad eestlased. Vastupidi – sellisest ühiskonnast suureneks hüppeliselt emigreerumine sobiva kultuuritaustaga riikidesse.

Palgad ja töötingimused tuleb Eestis viia sellisele tasemele, et eestlased tuleksid kodumaale tagasi. Selleks saaks ju kasutada võõrtööjõu sissetoomisele ja nendele sotsiaalsete tagatiste loomisele kulutatavaid vahendeid.
Sisse võiks tuua piiratud ulatuses ainult nende erialade töötajaid, kus meil ettevalmistus puudub.

Andres Jaeger

Langenute austamisest ja headest kommetest

Mure ja kurbusega jälgisin näotuid sündmusi Tõnismäel, lugedes samal ajal imetlusega Postimehe veergudel pronkssõduri küsimuses toimuvat väärikat debatti. Mul pole tahtmist selles debatis kaasa lüüa. Mulle on tuttav vanasõna: «Narrid tormavad ikka ummisjalu sinna, kuhu inglite jalg kardab astuda.»

Kirjutan vaid ühel põhjusel. Olen valmistanud ette, kujundanud, lasknud püstitada ja maksnud ühe sõjas langenutele pühendatud mälestusmärgi eest Tallinnas.

Lubatagu mul siinkohal südamest tänada kõiki neid, kes mulle sealjuures igakülgset toetust osutasid, eriti Tallinna praosti Gustav Piiri, muinsuskaitseseltsi presidenti Trivimi Vellistet ja suursaadik Riivo Sinijärve. Monument mälestab 112 Briti sõdurit, kes langesid Eesti Vabadussõjas. See asub Pühavaimu kirikus, kinnitatuna pühakoja põhjaseinale.

Enne veel kui monumendi rajamise eeltöid alustasin, pidin jõudma kindlale veendumusele, et monument vastab järgmistele kriteeriumidele: see rõhutab nende ohvri suurust, kelle mälestuseks monument on püstitatud, mitte ei madalda seda, see austab langenute mälestust, on faktiliselt nii täpne kui võimalik, see ei riiva langenute sugulaste ja järeltulijate tundeid ning on soovitud võõrustajamaa rahva, kiriku ja riigi poolt, see vastab kõigile Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku, Eesti Muinsuskaitseseltsi, Briti Kuningliku Laevastiku ja Briti Kuningliku Õhuväe seatud nõuetele; see ühendab inimesi, mitte ei lahuta neid.

Viimase tingimuse rahuldamiseks korraldasime anglikaani ja luteriusu kirikuid ühendava Porvoo deklaratsiooni vaimus mälestusteenistuse, millest võttis osa 400-pealine rahvusvaheline kogudus.

Mulle tundub, et Tõnismäel asuv monument kõigis olulistes punktides neile tingimustele ei vasta.

Kaugeltki mitte esimest ega kindlasti mitte ka viimast korda nõustun oma sõbra, riigimehe ja akadeemiku professor Peeter Tulviste sõnadega – inimesi mälestatakse kalmistul. Või antud juhul, sõjaväelasi mälestatakse sõjakalmistul.

Pärast Eesti Vabadussõjas langenud 112 Briti sõduri auks peetud mälestusjumalateenistust Pühavaimu kirikus 20. juunil 2003, pöördusin Tallinna praosti poole ja ütlesin: «Ma unustasin ühe asja, monumendi kindlustamise kulud.» Ta vastas: «Ärge tehke endale tüli. See monument on osa meie rahvuslikust pärandist.» Mind liigutas see vastus väga.

Ma kahtlen, kas sama saab päriselt väita pronkssõduri kohta. Selle koht on sõjakalmistul, kus seda mõistagi tuleks kohelda lugupidamisega, mida see väärib.

Pärast praeguse monumendi teisaldamist sooviksid ilmselt kõik – hoolimata rahvusest või usutunnistusest – näha samal kohal väärikat mälestusmärki Euroopa 20. sajandi ajaloo teise ja kõige purustavama kodusõja, Teise maailmasõja, ohvritele. See oleks liigutav austusavaldus langenutele, meenutades meile ühtlasi totalitarismi ja sallimatuse ohtusid.

Krahv Carlisle, Suurbritannia Balti nõukogu patroon