Selle asemel, et lehes oma kirjutistele nimi alla panna, peaks ajakirjanikud seda peitma ja silmad maha lööma. Sest nagu märkis hiljuti eurokomisjoni asepresident Siim Kallas, on Eesti trükiajakirjanduse usaldusväärsus juba mõnda aega madalam kui valitsusel või parlamendil.

Ometi ei maksa meedial usaldusväärsuse kahanemisest ahastusse sattuda ega silmi peita. Mõelgem korraks hästi rahulikult: lõppeks on ajakirjandus ju viimase pooleteise kümnendiga üha professionaalsemaks muutunud. Millest siis reitingu langus rahva silmis?

Nii kummaline kui see ka ei tundu, algab usaldusväärsuse langus ajakirjanduse rolli ja autoriteedi suurenemisest ühiskonnas. Nõukogude ajal ei võtnud ju keegi lehtedes kirjutatut tõe pähe. Nüüd, kui meediast on saanud poliit- ja äriafääride taustal viimane tõe ja õiguse kaitsja, tuleb ajakirjanikel maksta üldsuse silmis iga eksimuse, puudujäägi või möödalasu eest topelthinda. Kellelt palju oodatakse, sellele vähe andestatakse.

Maailma meediaklassika tõestab, et kahjuks ei teeni agressiivne paljastav ajakirjandus inimestelt pluss-, vaid pigem miinuspunkte. Näiteks pärast Watergate’i skandaali 1970. aastate Ameerikas muutus rahvas meedia suhtes vaenulikumaks. Eesti lehed ei hoia samuti riigi- ja ärisektori paisete lahtikiskumisel jõudu kokku. Aga nagu öeldakse: ära s***a puutu, lähed ise haisema.

Tagatipuks on meedia teinud endale karuteene, püüdes jätta muljet, nagu kuuluks talle tõe monopol («Ära koba pimeduses, osta Ekspress»). Paraku, nagu märkis Washington Posti kolumnist David S. Broder juba 1973. aastal Pulitzeri preemiat vastu võttes, pole ajakirjandus rohkemat kui lähismöödanikust kiiruga loodud esialgne ja ebatäielik versioon, mis peab olema lugejaile allaneelatav vähem kui tunniga.

Nii on paratamatu, et ajakirjandus usaldusväärsuselt presidendile ega piirivalvele vastu ei saa. Kui saaks, kas ta siis täidaks enam oma rolli?

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1