Tuntud neuroloogi arvates kajastavad filmid nii koomasse langemist kui ka sellest ärkamist ebaadekvaatselt.

USAs Rochesteris kuulsas Mayo kliinikus töötav Wijdicks ja tema poeg Coen Wijcicks vaatasid läbi 30 filmi aastatest 1970 kuni 2004, kus oli stseene pikaajalisse koomasse langenud tegelastega.

Koomaseisundi kajastamise täpsust hinnati patsiendi välimuse, meditsiiniabi, kooma tekkimise täpse põhjuse, võimaliku ärkamise ning arstide ja pereliikmete vahel peetud vestluste põhjal.

Uurijad näitasid 17 filmist pärinevat 22 stseeni koomat tundvatele meditsiiniekspertidele ning eraldi veel meditsiinitaustata inimeste grupile.

Koomat käsitlevaid filmistseene vaadanud ilma meditsiinihariduseta inimesed polnud suutelised tegema vahet, kas koomat oli adekvaatselt kajastatud või mitte.

Samas kinnitas 39 protsenti vaadanutes, et stseenid võivad mõjutada nende otsust tegelikus elus ettetuleva kooma suhtes.

«Filmides esinev ebatäpsus teeb mind murelikuks, kuna vaatajad ei näe selle neuroloogilise haiguse kohta adekvaatset pilti ning selle tõttu võib koomapatsiendi perekonnal ebareaalseid ootusi olla,» selgitas arst.

Vigadena tõi arst välja imelised, ainult sekundite jooksul toimuvad koomast ärkamised, millel polnud mitte mingisugust pikaajalist mõju inimese tervisele.

Teiste vigadena tõi arst filmidest esile toidusondide puudumise, ebareaalsed lihaste kokkutõmbed, hingamisel abiks oleva trahhetoomia puudumise, samuti jäid koomas olevad patsiendid alati lihaseliseks, normaalse nahavärviga ja hästi hooldatuteks.

Wijdicksi arvates muudavad sellised ebatäpsused pikaajalise koomaseisundi tavaliseks haiguseks, mis meenutab «uinuva kaunitari» und.

Wijdicks kinnitas, et filmides ei saa koomaseisundit loomulikult kujutada meditsiiniõpiku täpsusega, kuid ta soovitas filmitegijatel siiski seda seisundit puudutavate nüanssidega ennast kurssi viia.

Toimetas Inna-Katrin Hein, eelinfotoimetaja/tõlk

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.33