Plaadi, mis on umbes nagu muusikast koosnev Rubiku kuubik. Selline, mille puhtavärvilised tahud peaksid olema asjalik-töine proge, nostalgiline estraad, hard-rock, indie ja ilmselt midagi veel. Igatahes mitte pelgalt pop ja rokk.Plaadi kohta on juba kirjutatud, et põhimise asjana jääb kauaks kummitama eeskätt suvine pilvitu meeleolu, samuti miski, mis viitaks justkui muusikute ähmasele kaheksakümnendate ENSV ihalusele. Teemaderingiks lüürikas on suvi, kosmiline ühistransport, muusikas kohtab paralleele Radari ja Stereolabiga. Eriskummaline plaat. Kaheksa töötajat Aga plaadist on lihtsam kirjutada kui inimestest, kes bändi moodustavad. Juba seetõttu, et töötajaid instituudis on nii palju – nüüdseks tervelt kaheksa. Raske, et mitte öelda võimatu on neid kõiki intervjuu ajaks kokku saada. Kuidagi see osalt siiski õnnestus. Alustades algusest – kunagi ammu mängis mitu neist hoopis teistes, ilmselt praegusest tundmatumates Tartu bändides. Vennad, kitarrist Siim ja bassimees Lauri Randveer olid bändis Dharma Bums, trummari Lauri Kulpsoo kollektiiviks oli Lloyd. Aga Popi ja Roki Instituut? Kui see alustas, tehti kõigepealt lihtsalt proovi. Sõbra Maja laval eesriide taga ja suhteliselt juhuslikult. Kui kaua, seda keegi ei mäletagi. Kaks aastat? «Rohkem ikka. Kolm või neli,» arvab klahvpillimängija Kristiina Reidolf. Igatahes, koos mängimas käidi alguses üsna juhuslikult. Esinemisi polnud sellepärast, et kõik olid hirmus enesekriitilised. Laiemale avalikkusele avaldus TPRI osalt trummar Kulpsoo süül: just tema organiseeris bändi 2004. aasta augustis Tartus toimunud «Eclectica» festivalile esinema. Mispeale olid ülejäänud bändikaaslased ta peale esmalt nädala vihased ning siis tehti teise nädala jagu proovi. Tõsi, juba esimese laivi ajaks oli TPRI valmis saanud kolme looga miniplaadikese. Isekõrvetatud ketta, mis sattus galeristi ja kriitiku Margus Kiisi kätte, kes kirjutas sellest umbes mõnekümnese tiraa˛iga üllitisest Postimehesse pisikese loo. Seepeale lindistati Tartus Forwardsi helistuudios veel paar lugu ja millalgi küsis sealne produtsent ja helire˛issöör Lauri Liivak, kas ansambel äkki plaati ei tahaks välja anda. Tahtsid. Nüüd on plaat valmis ja esitletud. Käidud on mängimas Raadio 2-s, ees ootab suvine kontsert festivalil «Plink Plonk». Kontserte anda ei meeldi bändiliikmetele eriti siiani. «Mõned kohad ikka meeldivad ka,» sõnab Siim Randveer ja mõtleb pikalt. «Aga mitte eriti, jah.» Kindlad akordid TPRI lood, need enamasti tavalistest salm-refrään-ülesehitusega pophittidest märksa keerukamad palad sünnivad peamiselt Reidolfi ja kitarrist-Randveeru loomeideede põrkumisest. Esmalt taust, seejärel meloodia, siis sõnad. Ja see meeleolu? Lihtne. Meeleolu võti pole sugugi ainult sõnad või reibas lauluviis, vaid paar kindlat akordi, teatab Siim Randveer. «Lemmikakord on (võtab laua najalt kitarri – M. A.)... Oot, kuidas see nüüd ongi? Ma näitan sulle, mis selle meeleolu tekitab.» Ja tõmbab paar lihtsat duuri, nihutades näppu kitarri bassikeelel tavavõtteist pisut erinevalt. Kõlab, jah, niimoodi, nagu võiks selle paigutada 1980. aasta olümpiaregati soundtrack’ile. «Lihtsalt et oleks natuke teistmoodi,» lausub ta. Selline ongi instituudi teadus. Nädala plaadi arvustust «Observatoorium varietees» Mart Juure sulest loe 5. mai Postimehe kultuurilisast
|
Eelmisel kuul ilmutas millalgi poolteist aastat tagasi
justnagu eikusagilt ilmunud ansambel Tartu Popi ja Roki Instituut mängulise ja
värvikireva, pöördeid täis ja samas tervikliku plaadi. 
Vanemad uudised
