| Ja nüüd, kibelejad, see infokild kõrvade vahel, on teil paras lahkuda, sest hinnang passib kenasti me heakskiidujanus ilma ja sellega on mõnus mõttetuult lehvitada. Aga teised, kes te järgnevaga oma aja ning silmavaate natukene laiemaks tõmbate, teile siledat teed mööda tähti! Enne festivaliülevaadet kriban küsimuse, mis mind laste teatritegemist vaadates alatasa tabas: miks ei ole koolides teatriõpetust või näidenditunde või näitlejakoolitust? Koolis tehtav teater peaks olema kohustuslik aine. Usun, et jääks olemata palju saamatusi, palju tagasihoidlikkusest tingitud eluseisakuid või argusest ajendatud arengupeatust. Palju enam ja efektiivsemalt saaksime tehtud, kui me oskaksime olla julge, õigel hetkel hakkaja, õigel hetkel kuulaja, vallata dialoogi ja kuulaja-vaataja ohjes hoidmise kunsti! Just dialoog on kuum sõna. Seda vajavad kõik: laps-lapsevanem, ülemus-alluv, õpetaja-õpilane, meie-välismaa; meil on dialoogi vaja kodus, koolis, tööl, maailmaga ja kultuuridega suhtlemisel; religioonid vajavad dialoogi, riigid, kultuurid ... jah, teater/näitekunst peaks põhikoolis olema kohustuslik aine. Žüriist sai kodalastarkade kogu Lõunafestival toimub paarisaastatel Varstus, paaritutel Harjumaal Kolgas. Eriliseks teeb need festivalid see, et seal esinevad kooliteatrite kõrval ka trupid, kus mängivad koolide vilistlased või õpilased koos täiskasvanutega. Tunamullu Varstust alguse saanud festival jõudis ringiga tagasi Võrumaale ning 28.-29. märtsil esines Varstu kultuurikeskuses üle Eesti 15 truppi. Neid hindasid «kodalastargad» Jaak Urmet ehk Wimberg, näitleja-lavastaja Andrus Vaarik, teatrikriitik Rait Avestik, luuletaja Margus Konnula ehk Contra, eksriigikogulane ja Nopri talu peremees Tiit Niilo, vabakutseline näitleja Indrek Tulp ning Henn Sarv ehk Sarvik.
Festivali hinge Lea Mändmetsa sõnul peab sellel festivalil etendusi hindama sõbralikult, aga ausalt, mistõttu jäiga «žürii» asemel sai hindajatele uus nimetus — kodalastargad. Nende ülesanne oli lisaks etenduse kommenteerimisele igale trupile kiidukiri sõnastada ja auhinnad välja jagada. Mina lisanuks auhinna auhindade väljamõtlejale, sest nende idee (uksehinged) ja teostus (sepis) tegi kadedaks – ilus ja sümboolne: noortel on uksi, mida avada ja meil kõigil tuleb oma hinge eest hoolt kanda. Fakt on, et kodalastark oli neil kahel päeval mõnus olla. Pidi olema, sest säherdust siirast rõõmu ja teha-tahtmise ühistunnet profiteatris pole. Proff teeb tööd (näitleb), aga laps mängib - vahe on üüratu.
Pärast iga etendust kamandati näitlejad punasele vaibale istuma ja kodalastargad nende ette nähtut kommenteerima ehk nagu kavas seisis, oli «kodalaste koputuste/kokutuste» aeg. Ja õige ka - värske emotsiooniga on jutt mullivaba ja aus.
Festivalil sai pai 15 truppi
Krabi Põhikooli näitering etendas vendade Grimmide «Lumeeite» (juhendaja Merike Niitmets) ja said selle eest kiituskirja «nummi laulu- ja tantsumängu eest.»
Tükk ise oli pigem muusikal, kaasates ühtekokku ca 30 last. Küllap aimdub sellest maapiirkonna sotsiaalpoliitilist paratamatust, rakendamaks nii tegevuspuuduses maanoori. Krabi põhikoolis Võrumaal õpib tänavu 93 last, neist kolmandik oli laval! Kodalased naljatasid, et «terve kool oli mängima pandud» ja et «kui proovi tehti, siis tunde polnud.»
Varstu Kõgõkogo - «Poolüminal» (juhendajad Lea Mändmets, Keijo Suurkivi) kiideti meeleoluka kaleidoskoopilisuse ning näitleja Kairi Koemetsa kütkestava eneseväljenduse eest.
Lavastus oli nähtuist kõige kihilisem. Oli nii paksult kihte täis, et vaataja oli lõpus sama tark kui alguses, aga ka mingi tunde võrra rikkam, sest etenduses oli ainest terve elu jagu ja see kõnetas igat vaatajat isemoodi.
Pikakannu Põhikooli (Võrumaa) näitering – Astrid Lindgren/Kadi Kronberg «Meie väike paradiis» (juhendajad Kadi Kronberg, Riina Antson). Nemad said kiituse entusiastliku lapsemeelsuse eest, sest säärast Lindgreni tegelaste paabelit pole enne nähtud. Etendusse olid poogitud Bullerby lapsed, Pipi-Tommi-Annika, Tjorven (hea rollitäitmine), Majasokk, Fille ja Rulle ning veel mõned, kelle osa väiksem. Bullerby lood peaks iga täiskasvanu uuesti läbi lugema siis, kui ta on viis aastat lapsevanem olnud – raamat toimib õpikuna. Aga lugu oli segane ja kandis küllap taas eesmärki paljudele lastele roll anda (kuigi Pipit kehastas täiskasvanu). Arvan, et saaks parem, kui Lindgreni raamatutest võtta üks ja etendada seda, selmet teha kõigest ja putru.
Varstu Kõgõkogo vilistlastrupp - «Eikellegimaa» (juhendaja Lea Mändmets). See etendus tümitas eranditult kõik kodalastargad sedavõrd pehmeks, et lisaks verbaalsele ülivõrdes kiitusele jagasid nad viis kiituskirja: võluvad näitlejannad Katre ja Kerli Kirch ning Maarja Vilberg said selle nauditava esinemise, juhendaja Lea Mändmets kirgliku juhendamise ning tükk ise lummava näitlejameisterlikkuse eest.
Lummas ära jah. Etendus koosnes aktuaalsetest sketšidest, kõik üdini vaimukad, ning need anti edasi kehakeele, hääle ja miimikaga, väga täpselt, väga stiilipuhtalt, tempokalt ning tipptasemel.
Kodalastargad ei suutnud ka hilisemas omavahelises arutelus jahtuda, olles üksmeelselt päri, et see kolmik tuleb ilmtingimata televisiooni või vähemalt suurele lavale saada! Eestimaalased peavad sellest heast osa saama. Produtsendid, siit algab teie tööpõld - need kolm lummavat neidu tuleb eesti teatrilukku lukku panna!
Kolga KK Kohal-olijad - kompimpro «Mens sana in corpore sano» (juhendaja Terje Varul).
Kiituskiri keha ja vaimu ühtsuse pretensioonika lavaletoomise eest. Ega Zeusi, eesti sportlaste, diktor Anu Sääremarja, kandlemängija, olümpiaidee ning tantsupiigade ühitamine saa kerge olla. Minu rõõmuks oli etenduses lause «Eesti sportlased tervisekontrolli!», mis haakus kenasti mind etenduse ajal tabanud mõttearendusega, et kas terve keha ikka on terve vaimu garant? Või on vastupidi?
Noorte Teatritehas kinkis elamuse etendusega «Püüa mind ainult kinni».
See «Väikese printsi» ainetel pakutud absurdihõngulisus on Tartu Hugo Treffneri gümnaasiumi 11. klassi õpilase Marit Sirgmetsa debüütlavastus. Õnnestunud debüüt sai Tartu kooliteatrite festivalil laureaadi tiitli ning ka siin sai Sirgmets parema väljendi puudusel kiita trafaretse kooliteatri mõiste laiendamise eest.
Napp kokkuvõte: maailm on täiskasvanute kujundatud ning Väike Prints püüab selles oma kohta või arusaamist leida. On huvitavad karakterid ja näitlejatööd. Minge 12. ja 13. aprillil Vanemuise väikesesse majja. Tasuta. Seal on vabariikliku kooliteatrite festivali mõõduvõtt, kus teiste seas ka see etendus.
Jõgeva Liblikapüüdja - Mart Aas «Kõik on noored» (juhendajad Lianne Saage-Vahur, Kristjan Rohioja). Trupile kiitus ajastutruu liblikapüüdmise eest ning Virgo Ernitsale Olevi ja Hebe Paasile Svea rolli suurepärase täitmise eest! See noore mehe noortest kirjutatud tükk jutustab koolilõpetajate ja nende vanemate elust pärast viimast eksamit ja enne lõpupidu. Liblikapüüdjate trupile omaselt (sealt on tulnud näiteks Tiit Sukk ja Hele Kõre) oli palju isikupäraseid rollilahendusi, aga sisu jäi ettemängul segaseks.
Jõgeva Ühisgümnaasiumi Dramatöörid – August Kitzberg «Libahunt» (juhendaja Janek Varblas). Kiitus kirjandusklassika värskendamise eest. Lugu on kõigile teada - klassika. Tiina osatäitja oli ilmselgelt trupist üle. Ainuüksi pilk andis edasi temas lõõmavat tuld, valu või vihkamist! Etenduses oli liiga palju tantsu ja stseenide üleminekud kippusid venima.
Jüri Gümnaasiumi Kooliteater Vaba Valik - «Maratontants» (juhendaja Ingrid Pukk). Festivali aegu tilkus räästas ja siras päike. Oli ilus kevadilm. Küllap see tingis kodalastarkade kiituskirja sisu: «Morbiidse teema kajastamise eest kaunil kevadpäeval.» Maratontants = Sidney Pollacki film «Äraaetud hobused lastakse ju maha?». Enamik meist teab seda, mistõttu mainin vaid, et lõpustseen ei veennud, liiga ootamatu oli hobusetapuga inimese tappu põhjendada. Lenny Lennoxit mänginud noormees peaks tulevikusihte seades kaaluma konferansjee elukutset. See sobis. Ja piiga, kes laulis … olnuks ma kodalastark, ma kiitnuks teda kui Lõunafestivali parimat lauljat.
Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi Näitetrupp - Mart Usin «Memory Full» (juhendajad Helena Kesonen, Mart Usin). Aijah, vot see oli üks hull lugu! Väga! Trupp sai kiita väga hea mängu eest (üksmeelne hinnang) ning Indrek Hirsnik energiasädeme lavale toomise ja Made Isak nauditava esinemise eest! Etendus algab pausiga. Ülipika pausiga. Paus kannab. Pausis on pinge - saalis arusaamatus. Publik kiheleb, on segadust, üksikuid hõikeid, hämming ... Järgneb dialoog. Kaks näitlejat seisavad kõrvuti ning edastavad repliikide ja tunnete tulevärki, mis, olgugi staatiliselt esitatuna, ei pärsi absoluutselt edastatavat mõttetihedust. Tekst on kaootiline aga tekitab assotsiatsioone: «Sina võid mu naerma nutta», «Kas te olete kindel?», «Ma pole kindel aga ma olen tähtis».
Etenduse teine pool on isetegevus selle heas tähenduses. On absurdne, on naljaks, on segane ja on huvitav teater.
Kolga KK Kohalolijad etendasid Hoffmanni ainetel «Paha lapse lood» (juhendaja Terje Varul). Trupp sai pai tuju heaks tegemise eest ning Piia Sandra Sandrak paeluva esinemise eest! Hoffmanni luuletustele pikiti vahele laste enestega juhtunud äpardusi või paharetlikke tegusid. Olgugi, et need polnud teab mis ohoo-emotsiooni tekitavad, oli lavastust vahva vaadata. Aseri Keskkool Kirdekad tõid vaatamiseks Ottokar Domma «Rüblik Ottokar» ainetel valminud kollektiivse loomingu «Meie koolilugu» (juhendaja Luule Varinurm). Lõbusa kooliloo eest neid ka kodalsed kiitsid.
Etenduses oli paar naljakat tüpaaži elust (Aseri keskkoolist) enesest. Nende ning Anu rolli mängija jäid meelde. Teised vähem. Klassiruumis toimunu juures häiris, et näitlejad astusid tihti oma repliigi ütlemiseks pingist välja klassi ette. Polnuks vaja, see lõhub ja pole loomulik.
Kehra Gümnaasium Lunaatikud - M. Ottava/Eva Klemets «Priska» (juhendaja Endla Klemets).
Kodalastelt kiidukiri koolisuhete dramatiseerimise eest. See tükk oli lavastatud tüüpilises kooliteatri võtmes – kui stseen ühes lava pooles lõppes, hangusid tegelased oma poosi ning lava teises pooles alustati uut, kasutati korraga rääkimist, mängiti bussisõitu, vaadati «Lati patsi» pudelit ... Oli kena kooliteema kajastus, suhtedraama.
Eve Stuudio Teatrikamp - «Põrsatrio» (juhendaja Eve Noormets). Juba tekst kiidukirjal - «Siira, rõõmsa ja tõetruu põrsatantsu eest!» - viitab kaasahaaravusele ja seda suutsid kolm Viljandi tüdrukut ülivahvalt teha. Tiina Tubli, kes kehastas Nuf-Nufi, põrsakest, kes oli teistest tsipa andekam, sai rolli mitmekülgse esitamise eest ka kiita. Paberi- ja auhinnapai tehti ka Eve Noormetsale loova juhendamise eest. Vahva tükk tõesti! Põrsakesed olid vilkad, akrobaatlikud, musikaalsed, lisasid oma vallatutele tegemistele natuke tsirkuseelemente ning see kõik serveeriti vaatajatele tohutu mängurõõmuga. Kokku sai elamus.
Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi Näitetrupp - tõukumine Vladislav Koržetsi näitemängu «Näärila ja ja Närula neljandast pildist» «Armastus nelja laimi vastu vol 2» (juhendaja Mart Usin). Kodalastargad jäid selle tüki hindamisel vaoshoituks, ei meeldinud vist. Ka kiitus «inimeste probleemide loomaliku kujutamise eest» polegi kui kiitus. Minule see duo meeldis. Lavastaja Mart Usin (sai kiidukirja usinuse eest) pani kaks poissi väga täpselt mängima. Kahe tegelasega (mängiti koera ja kassi vahelist sõprust) täideti kogu lavaruum, muid aksessuaare polnud. Poisid pidid kõik välja mängima ja seda nad ka tegid – ma sain aru, et sahver oli kitsas, et lukku viiliti, et oli rõõm ja kurbus. Oli hea mäng pooltoonidel.
Kõik.
Enne lõpulauseid üleskutse koolidele!
Eesti koolides on kümneid teatritruppe, kes lavastavad õppeaasta vältel kolmekohalise arvu lavastusi. Iga lavastusega tehakse üks-kaks, harva kui kolm läbimängu ja juba on tükk vana. Koolid võiksid etendusi omavahel vahetada.
Kokkuvõte.
Kooliteater on tõsisemaks läinud. Varasematel aastatel on enam olnud publiku naerutamise püüdu, tänavu oli see tõsisemate teemadega pooleks.
Tase on ebaühtlane. Sellest on heameel, sest vaid nii saavad kehvemad paremaks püüdlemise süsti ja paremad paremaks olemise indu.
Varstukad korraldasid suurepärase festivali, abiks Euroopa Noorte Eesti büroo, Eesti Kultuurkapital ja hasartmängumaksu nõukogu.
See tekst siin, see oli pelk mäng sõnaga. Teater on mäng enamate nimetajatega. Sestap on sõna teatri kirjeldamiseks liiga nõder ja sestap teid ka teatrisse kihutan – mängu vaatama, dialoogi õppima, elamusi ahmima. Kui enne mitte, siis tuleval kevadel kindlasti Kolga Põhjafestivalile ja ületuleval Varstu Lõunafestivalile!
|
