Teise koha vääriliseks hindas žürii Tanel Simsoni (Tallinna Kivimäe põhikool) loo «Kolm põrsakest 2: hundi tagasitulek», kolmandaks tuli Urmas-Villem Sundja Paide gümnaasiumist «Muinasjutuga». Võitja Laura Raag (praegu 16-, kirjutamise ajal 15-aastane) osales konkursil neljandat korda, lõpetades iga kord auhinnaga: kaks esimest ja üks teine koht ning üks eriauhind. Mahlane ja lõbus Kõiki jutte seob peategelane Rott, egoistlik, kuid humoorikas, ning Laura mahlane keel ja lõbus käekiri. Rotilugude inspiratsiooniallikaks on autorile talismaniks saanud väike mängurott. Laura Raag arvab, et võite võis tuua lugude iseäralikkus. «Rotilood on omapärased, neil on väike kiiks sees, rotikiiks,» ütles andekas neiu, kes tahab kindlasti edasi kirjutada – ehkki vanusepiirangu tõttu jäi see muinasjutuvõistlus talle viimaseks. Kokku osales võistlusel 225 teost 10–15-aastastelt kirjanikelt – ainus kriteerium oli muinasjutu raames püsimine. Muinasjutu piirid otsustas žürii. Konkursi rajajad Ants ja Ann Roos rõõmustasid – lapsed oskavad kirjutada, neil on hea fantaasia ja tekstidest tuleb välja suur lugemus. «Oli palju varasemate muinasjuttude töötlusi ja mõjusid eri rahvaste muinaslugudest,» rääkis žürii esimees Ann Roos. Ning lisas, et noored oskavad nalja teha: «Mina hindan raudselt vaimukust!» Steni mälestuseks Temaatiliselt kerkis tänavu võrreldes varasemate aastatega esile kaks suunda. Esiteks jutud, mis rääkisid sõbraotsinguist. Näiteks lapsest, kes tuleb klassi, kus tal pole ühtegi sõpra. «Ehk võib siit välja lugeda, et meie lapsed on tänapäeval väga üksikud?» pakkus Ann Roos. Teisalt leidus varasemast rohkem looduskaitseteemalisi lugusid. Žüriisse kuulusid veel lastekirjanduseuurija Krista Kumberg, kirjanik ja ajakirja Hea Laps peatoimetaja Leelo Tungal ning Ülle Väljataga ja Leida Olszak lastekirjanduse teabekeskusest. Muinasjutuvõistlus kannab nime Ann ja Ants Roosi poja järgi, kes lahkus pärast pikka haigust. Pool elu ratastoolis veetnud Sten (1970–1991) armastas kirjutada muinasjutte ja temalt on ilmunud postuumselt «Steni muinasjutud» (1992) ja «Pääsuemanda jutustus» (1995). Väljavõtteid võidutööst «Rott Rotiste, pärit Ratlandist, Ratesburgist, kõige pikema sabaga ja, üllatus-üllatus, jätkuvalt endast iga päevaga aina paremal arvamusel, elas siiani Jõhvis, ühe toreda perekonna juures. Enam ma seda perekonda niiväga tavaliseks ei nimetaks, sest perekond, mis sisaldab endas Rotti, ei saa lihtsalt väga tavaline olla. Igatahes kulges elu selles perekonnas harilikult, vana rada mööda, see tähendab Roti ümber. Muidugi oli selline elu harilik vaid tollele perekonnale, mõne teise pilgu läbi oleks see tundunud kaugel normaalsuse piirist. Igatahes...» /.../ «Ja nüüd jäi Rott, mokk töllakil ning silmad suured kui juustukerad, nagu paigale naelutatult karbi sisemusse jõllitama. Sealt vaatas talle vastu junnjalgadega, kahe musta silma ja roosa ninaga ruigav karvapall.» /.../ ««MERISIGA?!»... Midagi nii jaburat polnud Rott kunagi kuulnud. Meri ja siga! Meri võrdus Rotile veega, mis omakorda võrdus vanniskäimisega ning see oli asi, mis Rotile eriliselt vastukarva käis. Ja siis veel siga! Rott polnud jõudnud tähele panna küll ei kärssnina ega rõngassaba, aga ta pani selle oma jahmatuse arvele.» |
