Ma olin end lootusetult põhja joonud alkohoolik ja ahelsuitsetaja. Tänaseks olen olnud üle kaheteistkümne aasta kaine ja suitsuvaba. See on olnud mul õnnelik aeg. Kuid ometi pean ma seejuures kogu aeg meeles pidama, et endisest elust lahutab mind ainult esimene suutäis alkoholi või suitsumahv.

Tallinn on kasiinosid pungil täis. Neid näeb nii kesklinnas kui ka uskumatutes äärelinna paikades. Juhul kui keegi kasiinosõltlastest otsustab hasartmängudega lõpparve teha, on see tal äärmiselt raske.

Inimene ei saa kinniste silmadega ringi käia! Linnaruumis peibutavad teda igal sammul kasiinosildid ning õige pea ei pea ta vastu ja teeb esimese panuse. Pärast seda ta mängib jälle ja jääbki mängima.

Kasiinosõltlane on haige inimene, kes mingist hetkest alates ei suuda enam vastutada mitte millegi eest. Nagu hüpnotiseeritu võib ta maha mängida nii oma perekonna kui ka tööandja raha.

Ta saab küll tühjade taskutega ja raskes kasiinopohmellis tõotada, et see jäi viimaseks korraks, aga juba järgmisel päeval peatub ta teele ette jääva värvikireva sildiga asutuse ees. Astub korraks sisse, mõeldes, et kes ei proovi, see ei võida. Ta teeb laenatud rahaga panuse, juba ette rehkendades, mida kõike head saab võidetud raha eest korda saata. Ent raha ei tule. Kui juhuslikult tuleb, siis mitmekordselt jälle läheb.

Meil on saanud juba harjumuseks korrutada, et kasiinosid on Tallinnas liiga palju. Et kasiinodel on liiga silmatorkavad ja ahvatlevad sildid. Hiljaaegu levis kuuldus, et uuel hooajal kavatsetakse kasiinoärimeest kasutada kavandatavas TV reality-sarjas kodumaise Donald Trumpina.

Loodetakse, et sari kogub rekordilise vaatajaskonna. Ja kindel on see, et vaatajates üha kasvab imetlus kasiinoärimehe ja tema miljonite vastu.

Kui kasiino tualettruumist leitakse 28-aastase inimese laip, siis politsei kiirustab teatama, et noormees suri loomulikku surma, ja kasiino kinnitab, et tegemist ei ole püsikliendiga. Eriti kummaliselt mõjub, kui keegi tubli ärimees pajatab raadios, et oma perekonna tapjat ei ole vaja süüdistada hasartmängusõltuvuses, et tragöödia põhjust tuleks otsida hoopis HI-viiruses.

Räägitakse, et kasiinosõltlasi on meil 25 000 inimese ringis ja neist igaüks annab kasiinodes ära vähemalt 5000 krooni kuus. Seevastu Olympic Entertainment Group AS on erakordselt edukas börsiettevõte.

Kujutage ette, mis juhtuks, kui Tallinna linn võtaks vastu määruse, et kasiinode sildid peaksid olema vaevu märgatavad. Et kasiinod võivad ainult äärelinnades oma julma äri ajada. Või mis veelgi katastroofilisem: riigikogu võtaks vastu seaduse, mis seaks kasiinode tegevusele ranged piirangud.

Börs saaks negatiivse uudise ja paugupealt hakatakse müüma. Pole enam mõtet investeerida ettevõttesse, kui 25 000 inimest ei saagi ülehomme kogu oma sissetulekut kasiinosse viia, ja mis veelgi kurvem – nende õnnetute hulk võib järsult kahaneda. Aktsia üha langeb.

Ent seda Eesti riigis ei juhtu. Kasiinoäri on suure tõenäolisusega juba muutunud pühaks lehmaks. Mitte keegi ei julge hävitada edukat börsiettevõtet. Võimalik, et nii mõnigi oluline otsustaja on keerulise nimega firma kaudu kättpidi aktsiapaki sees. Või on ta lähisugulasel pirakas aktsiapakk. Keegi ei taha oma rahakotti tühjemaks raputada!

Pole raske aimata, et kasiinomiljoneid on võimalik sihipäraselt investeerida võimuparteide kassadesse, ja võib-olla ei suuda mõned otsustajadki ahvatlustele vastu panna.

Seega, ma võiksin praegu suure summa peale kihla vedada, et meie riigis ei hakka mitte keegi kasiinoäri kitsendama. Kuid ma ei vea kihla, sest ma ei ole hasartmängusõltlane. Seniks veel.

Kui ma loo valmis kirjutasin, tahtsin seda Eesti Päevalehele saata, aga siis mõtlesin, et vahest ei maksa – see on ju nüüd otsapidi börsil. Äkki leht arvab, et pole viisakas teisele börsiettevõttele kaigast kodarasse toppida.