Tegemist on ühe Briti juhtiva kindlustuskompanii spondeeritava ja Londoni Disainimuuseumi korraldatava laiema võistlusega, mis juhib tähelepanu maailmas viimasel aastal loodud majadele ja disainile.

Võistluse 100 nominenti jagunevad seitsmesse kategooriasse: arhitektuur, graafika, mood, tootedisain, mööbel, transport ja interaktiivne kunst.

Eestit esindav Fahle maja võistleb loomulikult arhitektuurikategoorias, ent ehk veidi vähem iseenesestmõistetav on seltskond, kellega ta mõõtu võtma on pandud. See on ülemaailmsete staaride galerii, kus on näiteks Herzog & de Meuron oma Rahvusstaadioniga Pekingis, Coop Hommel(b)lau BMW Maailm Saksamaal, Zaha Hadidi Nordparki raudteejaam, arhitektuuribüroo SANAA Uus muuseum New Yorgis ja sama uhkelt edasi.

Sellisesse seltskonda sattumine, eriti veel mõõduvõtmine, on juba nime pärast suur au ja erakordne sündmus. Laiemalt tähendab see meie jaoks, et me ei peagi nii pingsalt üle oma varju hüppamist proovima, vaid paistame maailmas silma ka lihtsalt head ja professionaalset projekti pakkudes, nagu KOKO Arhitektid nüüd tõestanud on. Nii suurte nimede sekka sattumine mõjub ikka eufooriliselt.

Arvamus

 Fahle maja üks arhitektidest Andrus Kõresaar, alguses räägiti viiest nominendist, nüüdseks on parima ehitise tiitlile võistlejaid juba üksteist. Miks nii?

 Nominentide arvu – viis tööd – oli algselt teada andnud korraldaja, kui võistlustöid polnud veel ametlikult välja kuulutatud. Erinevates disainikategooriates on nominentide arv erinev ja kas see muutus arhitektuuri osas viimasel minutil, pole aimugi. See polegi kokkuvõttes minu arvates oluline.

 
Kes tõenäolisemalt võidab? Kas olete saanud kutse teisipäeval toimuvale alaliikide võitjate väljakuulutamisele?

 Kutset ei ole saanud ja ma arvan, et paremat, kui olla nominentide hulgas, ei tohikski Eestile praegu osaks saada. Ma ise usun, et võidab Pekingi olümpiastaadion, Herzog & de Meuroni projekt, sest see on minu arvates praegusel dekaadil oluline ehitis ja insenertehniliselt suur väljakutse ja kahtlemata väga efektne.

See on ka üks megaprojektidest, mille kohta arhitektile projekteerimise alul öeldakse: eelarve limiit on vaba. Kokkuvõttes peaksin ise kentsakaks, kui seda hoonet ei märgitaks ära 2007. aasta tähisena.

Kas võidutöö nimetamise puhul võivad mängus olla ka poliitilised-päevakajalised argumendid või on tegu puhtalt arhitektuurilise võistlusega?

 Ma ei usu sel puhul poliitilistesse spekulatsioonidesse, disainimuuseumi kuraatori sõnul on näituse eesmärk leida innovatsiooni ja disaini väga erinevates mastaapides ja kohtades.

See paistab ilmekalt silma näituse kõigis kategooriates, kus nominentideks on nii väiksed kui suured objektid.