Koalitsioonikõnelusi pidavate parteide kurameerimine on päädimas olukorraga, kus üha tõenäolisemaks muutub nelikliidu sünd. Ületamatuid strateegilisi erimeelsusi parteide vahel ei ole ja kõigil neil on soov riigi valitsemises kaasa rääkida.

Samal teemal: Postimees Online’i juhtkiri: Reformierakonna keeruline valik

Väiksema toetusega sotsid ja rohelised ei tahaks kumbki jääda riigikogus opositsiooni koos keskerakondlaste ja rahvaliitlastega, mistõttu loodetakse valitsuskoalitsioonis rohkem esile tõusta ja oma valijate huve kaitsta. Peaministriparteile võimaldaks kirjum valitsuskoosseis rohkem silma paista ning koalitsioonipartnereid kontrolli all hoida, samas lisavad segaste huvidega rohelised valitsemisse ootamatuste ohtu.

Reformierakond on juba teatanud, et maksude alandamisest ei loobuta ning 18-protsendiline tulumaks peaks igal juhul tulema, koos suurenevate vanemahüvitise ja teiste väiksemate lubadustega.

Rohelised suruvad eelkõige kodanikuühiskonna arendamisele ning taastuvenergia arengule.

Sotside peamised soovid on tulumaksuvaba miinimumi edasine tõus, töötajate harimisse ja tervisesse investeeritavate summade erisoodustusmaksu kaotamine, riiklik palgapoliitika, pensionide indekseerimine ja tervishoiu lisarahastamine ning Tallinna-Tartu maantee.

IRL surub samuti tulumaksuvaba miinimumi tõusule, õpetajate palgatõusule ning eraisikute reinvesteeritud investeerimistulude maksuvabastusele.

Mitmed parteide nõudmised kattuvad omavahel, mistõttu võib hiljem tekkida võistlus teatud tegude autoriõigusele. Head maksulaekumised annavad võimaluse ka enamiku nõudmistest riigieelarvesse ilma suurema vaevata sisse pressida, mistõttu on ka 66-kohalise suurkoalitsiooni sünd lihtsam. Sellele, mis saab aga halvematel aegadel, kui riigieelarve kasv pidurdub ning tuleks otsida kulude kärpimise võimalusi, parteide läbirääkimistel veel ei mõelda.

Oluliseks küsimuseks tõuseb peagi ka ametikohtade jaotus – mida rohkem on sööjaid paja ümber, seda vähem jääb kõigile kõhutäidet. Kuigi ametlikult pole kohtade jaotust arutatud, on läbirääkijate seas kõlanud jaotus: 7-5-3-1 ehk 14 ministrikohta ning riigikogu spiikri ja asespiikri kohad jaguneksid vastavalt erakondade mandaatidele. Väidetavalt on Reformierakond lubanud partnerite vastuseisul kaasta rohelisi kasvõi oma kohtade arvelt.

Kuigi erakonnad on enda huvisid ja tegijaid oma peades juba mingil määral kaalunud, on sellel rindel veel kõik lahtine. Hea minister peaks valikukriteeriumide järgi olema vastavate professionaalsete oskustega, oma erakonna tugeva toetusega ning tugeva isikliku häälekogusega ehk rahva seas populaarne.

Jääb loota, et möödapääsmatud võitlused valimislubaduste riigieelarvesse mahutamise ja võimupositsioonide pärast ei jää ka sündiva koalitsiooni peamisteks tegudeks ning jätkub jõudu ka Eesti riigile oluliste, kuid ebapopulaarsemate küsimuste lahendamiseks. Näiteks vajaks reformimist tervishoiu- ja haridusüsteem, riigi palgapoliitika ning veel palju väiksemaid ja suuremaid küsimusi.