Sündmus tekitas ootuspäraselt protesti teatava osa Eesti venelaste hulgas, samuti Vene meedias. Kõlas eksalteeritud hüüatusi laadis «SS-lasest tehakse rahvuskangelast!» ja «Eestis tõstab pead fašism!». Tõsi, päris suure rahvusvahelise skandaalini asi ei läinud. Miks, selgub tagapool.

Niisiis, kes oli see nii elus kui surmas kirgi kütnud mees? Alfons Vilhelm Robert Rebane sündis 1908. aastal Valgas väga rahumeelse ametiga mehe (klaverivalmistaja) perekonnas. Hiljem kolis pere Narva ja huvitav on märkida, et Rebane omandas keskhariduse Narva Vene gümnaasiumis. Pole võimalik, et selline mees olnuks paadunud russofoob.

Edasi viis tee Tallinnasse sõjakooli, mille lõpetamise järel (1929) asus nooremleitnant Rebane teenistusse Eesti kaitseväes. Teenida tuli mitmel pool, kuid see amet lõppes 1940. aasta sügisel, mil uus võim leitnant Rebase erru saatis. Talv möödus ehitustöödel, kuid 1941. aasta mais läks Rebane Virumaale ja hakkas metsavennaks. Ta lõi kaasa peagi vallandunud Suvesõjas ja liitus 1941. aasta sügisel vabatahtlikuna Saksa armeega.

Viimast tegi Rebane usus, et temasugustest moodustatud üksusi rakendatakse ainult Eesti piiridel. Sellekohast lubadust sakslased aga ei pidanud ja järgnesid sõdimised Venemaal, algul kompaniiülemana, 1942. aasta sügisest 658. idapataljoni ülemana.

1943. aastal viidi pataljon Volhovi rindele ja Rebane ülendati majoriks. 1944. aasta algul paistis Rebane silma edukate taandumislahingutega, hoides taganemistee lahti paljudele Saksa üksustele, ja talle anti esimese eestlasena Raudristi Rüütlirist.

1965. aastal algatati N Liidus Rebase vastu kriminaalasi, justkui oleks Rebane kompaniiülemana Leningradi lähistel aktiivselt püüdnud ja tapnud partisane, põletanud külasid jms.

Need väidetavad kuriteod sobisid kõigiti pikakasvulise, heledapäise ja julma SS-ohvitseri kuvandiga, mille töötas välja nõukogulik propagandamasin (mängufilmid, karikatuurid jne) ja mis on praegugi täies elujõus. Paraku jätab Rebase kriminaaltoimik väga kokkuklopsitud mulje, mida süvendab tõik, et selle sisu ei tehtud avalikuks.

Kui partisane ka püüti ja hukati, siis tuleks see tõik asetada oma aja konteksti. Kontekst on aga selline, et kohalik külarahvas kartis «oma» partisane rohkemgi kui okupante. Idarinde partisanisõda oli uskumatult julm (vt nt M. Velleri jutt «Relvameister Tarasjuk»).

1944. aastal seisis Punaarmee taas Eesti piiridel ja Rebane pääses lõpuks tagasi kodumaale. Seda oodatud sündmust kibestas mõru pill: Rebase pataljon arvati moodustatava 20. Eesti SS-diviisi koosseisu, mistõttu tuli oma mundritele õmmelda SS-sümboolika. See oli Rebasele nii vastumeelt, et ta kaalus tõsiselt erruminekut.

Eesti Diviis ei tegutsenud 1944. aastal Eestis kordagi diviisina, vaid oli tavaliselt pataljonhaaval teiste suuremate väekoondiste alluvusse hajutatud. Kuid pataljon oligi sel ajal põhiline lahingüksus, pistes seejuures rinda polgu või koguni diviisi mõõtu vaenlasega, sest hõreneval Saksa poolel tuli pidevalt sõdida mitme eest.

Rebane juhtis 20. Eesti SS-diviisi koosseisu kuuluva 47. rügemendi II pataljoni. Kevadel sõdis ta edukalt Krivasoos, suvel taandus koos oma pataljoniga Narva jõelt nn Tannenbergi liinile (Sinimägedesse), suve lõpul paisati ta aga Lõuna-Eestisse. Rebase lahingugrupp jäi Emajõe ääres kotti, kuid suutis välja murda. Septembri lõpul taandus Rebane koos järelejäänud meestega Lätisse.

Saksa poolel sõdinud eesti sõjameeste tee kulges nüüd erinevalt. Üks osa jäi Eestisse (nii metsa kui koju), teine osa põgenes läände, kolmas taandus Saksamaale. Seal, Ülem-Sileesias, moodustati Eesti Diviis uuesti ja Alfons Rebane määrati 46. rügemendi ülemaks.

Veel päris sõja lõpukuudel ja isegi -päevadel õnnestus Rebasel korda saata vapruse ja leidlikkuse imesid (nt väljamurdmine Oppelni kotist), mille eest ta esitati Tammelehise saamiseks – see oli Rüütliristi kõrgema järgu aumärk, mille Rebane pälvis ainsa eestlasena. On kurioosne, et aumärk määrati talle sõja viimasel päeval, ja nii pole imestada, et Rebane seda kätte ega sellest 30 aasta jooksul teadagi ei saanud.

Sõja lõpupäevadega seostub hoopis midagi olulisemat. Nimelt see, kuidas suur ja võrdlemisi heas korras diviis läbi Tšehhimaa ameeriklaste suunas marssides järk-järgult lagunes ja kuidas raevunud tšehhid eesti sõdureid algul mõnitama ning seejärel mõrvama asusid. Mõrvatute hulka kadus ka teine Rüütliristi kavaler, ennastsalgavalt Sinimägedes ja mujal võidelnud major Paul Maitla. Mis kõik on jäänud meie ajaloolisse mällu kui «Tšehhi põrgu».

Kas võinuks seda vältida? Pole põhjust süüdistada rügemendiülem Rebast, sest suuliste mälestuste kohaselt vaevas ta ise selle küsimuse pärast südant kuni elu lõpuni. Kas eestlased oleksid suutnud ühtse rusikana läbi Böömimaa marssida, laskmata end alandada ja tappa?

Need on «oleksid». Tagantjärele-tarkusega pole iial ühtki sõda võidetud. Ning on küllalt põhjust arvata, et Rebane ei teinud mingit viga. On väga tõenäoline, et Saksa armee oleks veel oma viimselgi tunnil suutnud Eesti Diviisi sellise «reetmise» eest karistada; või kui mitte nemad, siis Punaarmee. Küllap oleks diviis sõjalõpu kaoses nii või teisiti laiali hajunud.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.37