| Eesti riigi soov viia patsientide haiguslood virtuaalmaailma ehk kaotada paberist ja papist patsiendikaardid on löönud spetsialistid kahte lehte. Tartu Ülikooli kliinikumi ortopeed, vanemarst-õppejõud Toomas Tein ütleb, et loomulikult on tehnoloogia areng tänuväärt. Ent kui pangaarvelt varastab keegi pisut raha, tekitab see ohvrile mõistagi meelehärmi, e-tervisest andmete varguse puhul on aga kahju mitu korda suurem. «Ei taha öelda, et kindlustusfirmad, kuid teatud huvirühmad võivad olla huvitatud inimeste andmetest,» möönis ortopeed Tein. Paber pole kindlam Ta esitas ka karmi valikuküsimuse: mis saab siis, kui inimene on HIV-positiivne ja see teave lekib? «Kui praegu tuleb inimene röntgenpildiga arsti juurde, siis on teada, et ta tahab selle arsti juurde. Kui tudengid on juures, küsitakse piltide vaatamiseks patsiendilt luba,» rõhutas Toomas Tein. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi infosüsteemide osakonna juhataja Margus Püüa rääkis sellest, et kuritarvituse eest pole keegi täiesti kaitstud, ent tema hinnangul on patsiendi pabertoimik haigla vastuvõtus võõrastele silmadele-sõrmedele palju kergemini kättesaadav, kui see oleks netis. «Meil pole selliseid hüpersüsteeme, kus oleks ühes kohas ühe inimese kohta hästi palju infot koos, vaid erinevalt nii mitmestki riigist on need hajali,» tõdes Püüa. Kõik taandub arstieetikale Tartu Ülikooli kliinikumi ülemarsti Margus Ulsti sõnul taandub kõik arstieetikale ehk sellele, kes nähtut avalikkusele edasi annab. «Jah, patsiendi andmeid võiks näha vaid tema raviarst, kuid mis saab radioloogist, kes pilti kirjeldab? Siin on keeruline tagada seda, et info ei lekiks,» tõdes ta. Kindlasti oleks väärtuslik teadmine, et nii mõnigi tähtis riigitegelane on käinud Saksamaal südameprobleemide tõttu kontrollis. Eestis, ikka infolekke-hirmus, pole ta seda julenud teha. Ulst jagas kõigi Postimehega vestelnud IT-meeste arvamust, et kõik sõltub inimesest: turvalisus on tagatud siis, kui delikaatsete isikuandmetega kokku puutuvad inimesed neile usaldatud infot saladuses hoiavad. Noormees koostas superandmebaasi Enam kui kümme aastat tagasi, 1996. aasta lõpul vapustas Eestit teade, et vabalt oli saadaval nn superandmebaas, mis sisaldas Eesti Mobiiltelefoni ja Radiolinja kliendiinfot, liikluseeskirja rikkujate karistusregistrit, auto-, rahvastiku- ja ettevõtteregistri andmeid, nende isikute nimekirja, kelle politsei oli tagaotsitavaks kuulutanud, ning andmeid õigusvastaselt võõrandatud vara tagasisaajate kohta. Andmebaasi koostajaks nimetati Eesti Mobiiltelefonis töötanud, toona 23-aastast Imre Perlit, kes kevadtalvel 1994 oli sõlminud lepingu ka politseiametiga ja koostanud arvutiprogrammi, mis koosnes autoregistrikeskuse andmetest ja ärandatud autode nimekirjast. Kuni 50 000 krooni maksnud andmebaasi ostjate nimekirjas oli ajakirjanduse andmeil mitu finantsasutust, turvaprobleemidega tegelevaid firmasid ja ajakirjandusväljaanded. Toonase Postimehe andmeil hooldas ja uuendas Perli andmebaasi enne vahelejäämist viimase hetkeni. 1996. aasta lõpul asus politsei pakku pugenud Perlit taga otsima, noormees andis ise end üles sama aasta 20. novembril. Karistust ta andmebaasi väidetava koostamise ja levitamise eest ei saanud. (PM) |
