Üleeile pärastlõunal helises mu töölaual telefon. Helistajaks oli keegi vanem proua, kelle hääl ei värisenud mitte elatud aastatest, vaid murest. Ja ilmselt sellestki, et kõne ajalehetoimetusse pole talle igapäevane. Ta pidi ennast ületama. Sest mure oli tõsine. Vanaproua rääkis mulle loo ühest kangest eesti mehest. Sõdadest läbi käinud mehest, põhimõttekindlast mehest. Ja siis pahvatas ta välja – riigi teenetemärkide nimekirjas ei olnud jälle seda meest! «Kas te oskate mulle seletada, miks ometi? Nüüd, kui meil on selleks [ta pidas pausi] ju viimaks võimalus!»Meie aeg. Tunamullu ilmus ühe endise tippkommunisti elulooraamat, mis kandis just niisugust pealkirja. Olen sellele biograafiale ennegi viidanud, sest mu meelest on see vägagi mõtlemapanev lugemine just selles kontekstis, et paljudele, kes raamatu autoriga ühes ajas elasid, polnud see aeg kindlasti «meie», vaid «nende» aeg. Nii et helistajast vanaproual oli õigus. Nüüd on meie aeg. Juba rohkem kui kuusteist aastat. Mis puutub teenete äramärkimisse, siis iga võimu aega on leidunud neid, kes tunnustust himustavad, neid, kellele on see suur au ja neidki, üllatav küll, keda märkide rindapanek eriti ei loksuta. Ent olgu see aeg «meie» oma või mitte, subjektiivne saab teenetemärkide nimekiri surmkindlalt. Nimekiri on otsustaja nägu ka siis, kui otsustaja(d) ei järgi teadlikult mingit selgelt väljapaistvat poliitilist joont, nagu mõnel varasemal aastal on välja tulnud. Midagi niisugust, nagu armastab see erakond, kes tiris tänavu täiesti asjatult avalikkuse ette Arnold Rüütli, kes polevat saanud piisavalt tunnustust ja tänu oma rolli eest taasiseseisvumisel. Meediakära teinud «kaitsjad» võiksid tähele panna, et nad solvavad taas endise riigipea väärikust. Täpselt samamoodi, nagu teda mõne aja eest ühe tänaseks unustatud käepigistuse garandiks seades. Kuid meie ajas on veel üks meie-nemad kategooria. Seda hoolimata sellest, et president Toomas Hendrik Ilves on alati rõhutanud sõna «kaasmaalased». Aga peab tunnistama, et vähemalt nimede järgi otsustades jääb suur osa kaasmaalastest ka riigi teenetemärkide puhul ringist välja. Kuigi tublisid arste, õpetajaid, teadlasi ja muid väärikaid kodanikke on nendegi hulgas, kes eesti keelt emakeelena ei räägi. See, et riigi teenetemärkide nimekirja kritiseeritakse nende inimeste eest, kes on jäänud välja, ja mitte inimeste eest, kes nimekirjas sees, on mu meelest siiski hea märk. Midagi niisugust, mis võiks meie aega iseloomustada. |
