Sel sajandil muutub üha olulisemaks sünniriigil ja riigi lojaalsusel
põhineva kodakondsuse ühendamine aina enam liikuvate inimeste ning
globaliseeruva majandusega, kirjutab Ott Toomet Tartu Ülikooli
õppejõud, majandusteadlane.
Tiit Kärner põhjendas oma huvitavas essees (AK, 2.02.08) hästi, miks selektiivne kodakondsuspoliitika on tekkinud ning püsinud. Vastukaaluks võiks arutleda kodakondsuse kui institutsiooni probleemide üle ning mõelda, millised võiksid olla tulevikutrendid. Jagan siin probleemid kodakondsusega kaheks: esiteks eetilised probleemid – milline lähenemine on õiglasem, ja teiseks majanduslikud – milline poliitika on efektiivsem. Kodakondsus on diskrimineeriv. Kodakondsus tähendab inimeste jagamist suuremate õigustega omadeks ning väiksemate õigustega võõrasteks. Kohati on vahe üsna väike (näiteks Eesti mittekodanike korral), paiguti aga väga suur (näiteks elamisloata pagulased Euroopas). Kas on õige panna inimesi õiguslikult niivõrd erinevasse olukorda nende (või nende vanemate) sünnipiirkonna alusel? Miks on see õigem, kui eristada soo, nahavärvi või näiteks aadliseisuse järgi? Tõsi, sellise eristamise kasuks räägib hulk stabiilsuse ning julgeolekuga seotud argumente. Need argumendid ei muuda aga diskrimineerimist õiglaseks. Nad näitavad ainult, et teatud diskrimineerimine on vajalik, et tagada seesolijate (ja võib-olla ka teiste) hääolu. Lisaks nõuab neile argumentidele toetumine teist retoorikat – peaksime küsima, kui palju soovijaid me suudame omade hulka arvata ja millised õigused me võime neile anda, ilma et see meie hääolu liiga ohustaks. Me peaksime keeldumise korral ütlema, et «kahjuks ei saa me teid praegu meie hulka lubada», mitte et «teil ei ole õigust meie asjades kaasa rääkida». Ka kultuurilisel kaugusel põhinevad argumendid ei muuda kodanike ja mittekodanike eristamist üheselt õiglaseks. Kas asjaolu, et mõne grupi liikmetega on keerulisem ühist keelt leida, õigustab nende kui «teistsuguste» kõrvalejätmist oluliste otsuste tegemisel? Ja isegi kui me lepime kokku, et õigustab, siis miks eristame inimesi etnilise grupi põhjal – kohalikele anname õiguse, mujalt tulnutele mitte? Kas me ei peaks siis mõõtma üksikuid inimesi ning andma kodakondsuse neile, kes on mingile standardile piisavalt lähedal? Eelnevaga sarnane on teine probleem – miks on kodanikel või põliselanikel suurem õigus ühele osale Maa pinnast? Miks annab asjaolu, et ühe etnilise grupi esivanemad on sellel maa-alal kaua elanud, neile suuremad õigused? Miks on meil õigus keelduda poliitiliste, majandus- või keskkonnapõgenike lubamisest oma maale? Miks «esivanemate» argument kaalub rohkem kui põgenike viletsus? Kui kaua peaks etniline grupp kohal olema, et saada põlisrahva õigused? Ka neile küsimustele ei ole ühest vastust. Loomulikult on meil kaalukaid argumente põlisrahva õiguste kasuks. Lisaks poliitilisele stabiilsusele ka keelest läbipõimunud kohanimed, kohalik ajalugu ning arhitektuur – kõik see kaotab oma sõnumi, kui kaob rahvas. Kuid miks kaalub kultuuri säilimine niipalju rohkem kui elude säilimine? Pealegi, ka põliselanikkond on moodsates riikides peamiselt kadunud. Tänapäeva sakslane on kultuuriliselt lähemal urbaniseerunud türklasele kui saksa talupojale sadakond aastat tagasi. Eesti- ja venekeelse elanikkonna vahe on tänapäeva Eestis väiksem kui meil ja meie talupoegadest esivanematel. Ka ühine ajalugu võib tekitada lisaküsimusi. Mil määral on Inglismaal tänapäeval vastutav Pakistani – endise Briti koloonia – olukorra eest? Aga USA praeguse Iraagi olukorra eest? Või näiteks eurooplased kuivava ja kuumeneva Aafrika eest? Kui Briti krooni ning Pakistani praeguse seisu vahel on seos kauge ja vaieldav, siis USA roll hinnanguliselt nelja miljoni Iraagi põgeniku elus on üsna selge. Kas ja milliseid lisaõigusi peaks Ameerika nüüd iraaklastele andma? Kliimauurijad on hoiatanud, et kliima soojenemise tõttu võib sellel sajandil tekkida kümneid või sadu miljoneid majanduspõgenikke. Milline on meie – rikka maailmaosa ja peamise CO2 õhkupaiskaja – vastutus nende inimeste ees? Raske on kaitsta seisukohta, et nende põgenike probleemid on ainult nende endi ja nende vaeste naabrite asi. Meil on ju nii vett kui maad, ning mingis mõttes oleme kaassüüdlased. Kõige mõistlikum vastus neile küsimustele on ilmselt see, et asjad on nii, sest nad on ikka nii olnud. Paremal järjel olevad ühiskonnad ei soovi oma privileegidest loobuda ning väljaspool olijate hääl on liiga nõrk. Võib-olla hakatakse liikuvamas maailmas neid küsimusi rohkem küsima, ja võib-olla hakatakse kunagi ka kodakondsuse reegleid rahvusvaheliselt reguleerima. Aga ma kahtlen, et keegi meist seda aega näeb. Teine hulk probleeme praegu rakendatava kodakondsusega on seotud majandusarengu ning üleilmastumisega. Neil küsimustel ei ole olulist eetilist aspekti, küll aga mitu praktilist. Tänu tehnoloogia arengule oleme üha rohkem kokkupuutes mõjudega, mille allikad on väljaspool meie riigi piire. Praegu ei ole ette näha, et see trend võiks muutuda. Nii olemegi mõnes mõttes paradoksaalses olukorras, kus peame ühitama globaalse majanduse riigipõhise lojaalsusega. Majanduse trende me muuta ei suuda, kodakondsuse omi ei taha (ja ei oskagi). Tulemuseks ei suuda valijad mõjutada rahvusvaheliste ettevõtete otsuseid või naaberriikide energiapoliitikat, olgugi et otsused neid puudutavad. Teoreetiliselt oleks meil vaja lisaks rahvuslikule ka mingis vormis maailma kodakondsust, kaasarääkimisõigust rahvusvahelise mõjuga asjades. Teiseks viib tehnoloogia areng üha kasvava spetsialiseerumiseni. See tähendab muu hulgas, et kui soovime omale ühe kindla eriala väga hääd spetsialisti, siis peame teda otsima «maailmaturult» – kodumaal on vastava eriala inimeste valik peaaegu olematu. Eriti terav on see probleem väikestes riikides. Samas võib spetsialistidele väikese riigi tööturg ahtaks jääda. Sellest ei olekski midagi, kui oleks lihtne jälle mujale edasi liikuda. Riikidevaheline liikumine ei ole aga lihtne. Üheks põhjuseks on siin kodakondsuse saamiseks vajalikud reeglid. Näiteks India passiga arvutispetsialisti ei meelita ju väljavaade, et pärast paari aastakümmet tööd Euroopa riikides on ta sunnitud vanas eas siit lahkuma, kuna ta ei ole mitte kusagil piisavalt kaua järjepidevalt kohal olnud. Siin on võimalikuks lahenduseks mingi lahja Euroopa kodakondsus, millele siis liikmesriigid võiksid lisada «rasvasema» rahvusliku passi. Teisest küljest levivad ilmselt lihtsamad erireeglid kvalifitseeritud tööjõule, ja seda nii elamisloa kui ka kodakondsuse saamiseks. Nii ärimehena Aasias, sõdurina Afganistanis kui ka lapsevanemana kommipoes peame suutma jõuda ühisele nõule meist väga erineva arusaama ning huvidega inimestega. Praegune kirev maailm sunnib meid küsima, kuidas teha võimalikult tõhusat koostööd kultuuride, huvirühmade ning identiteetide kirjus ühiskonnas? Milline kodakondsuspoliitika aitab kõige rohkem kaasa ühiskonna arengule? Siinkohal olen ma Tiit Kärneriga eri arvamusel. Ma arvan, et kodakondsuse saamise lihtsus või keerukus, selle protseduuri inimlikkus või tajutud alandus mõjutab inimeste poolehoidu ning lojaalsust. Loomulikult ei ole valimatu kodakondsuse andmine mingi imerohi, millega kõiki oma poole võita. Kuid küllap mäletavad paljud lehelugejad olukorda Soome saatkonnas või Poola piiril 10–15 aastat tagasi. Kas immigratsiooniametnike või piirivalvurite käitumine siis üldse ei mõjutanud suhtumist vastavasse riiki? Kodakondsus on kohalolijate institutsionaliseeritud soov vältida uustulnukate sekkumist «meie» ellu. Hoolimata eetilistest probleemidest pole oodata, et see kuhugi kaoks. Küll sunnivad globaliseeruva maailma katsumused mõtlema rahvusülestele õigustele. Sobiv kodakondsuspoliitika võib anda olulise panuse riigi arengusse. |
