| Mis muidugi ei tähenda, et Takalo-Eskola oma kunstiga seonduvat ei teadvustaks. Ta on hariduselt filoloog ja suur kirjamees, kes saigi 1960ndatel tuntuks luuletajana. Olles suurema osa oma elust töötanud ekspordi alal ja hiljem tähtsatel ametikohtadel mitmesugustes kunstiinstitutsioonides, on ta alati pidanud visuaalset kunsti enese jaoks hädavajalikuks väljendusvahendiks – hoolimata sellest, et vastavaid koole pole ta eales külastanud. Ihualasti rektoriks Seda on ka tema maalidest näha. Takalo-Eskola kasutab peamiselt põhivärve ja art-brut’likult naivistlikku kujutamisviisi. See on mütoloogiline sümbolism, kus me näeme ekspressiivselt kujutatud inimfiguure askeldamas stiliseeritult esitatud sümbolite seas, filosoofiliste mõtteterade vahel ning abstraktse maastiku taustal. Kui see mees oleks kunstikoolis käinud, siis ei oleks tema kujundid ealeski nii tohutu jõuga ega julgeks ta ka sedavõrd lihtsaid, kuid tähtsaid asju nii ausalt välja ütelda. Küll on ta aga olnud Helsingi kunstiakadeemia rektor – seega hinnatakse põhjanaabrite juures originaalseid mõtteid enam, samas kui meil siin on alati au sees olnud imporditud ideed ja tehnilised manipulatsioonid. Takalo-Eskola on lisaks maalimisele aga ka üks Soome performance’ikunsti alusepanijaid. Sellekssamaks rektoriks inaugureerimise tseremooniale ilmus ta ihualasti, «seljas» vaid keha peale maalitud frakk. Tegemist on aktsioonisarjaga «Frakihärrad», mida ta koos Radoslaw Grytaniga on korduvalt esitanud prominentsetel üritustel nii kodu- kui välismaal. Selle mõte on vastandada inimese ürgolekut ehk alastust frakiga, mis sümboliseerib ülimat tsiviliseerituse tippu. Alastiolek on omane enamikule Takalo-Eskola performance’itest ja see ongi saanud alguse soovist olla loodusega üks. 1970. aastatest alates on ta korraldanud arvukalt aktsioone looduses, üksi ja grupiviisiliselt (nt Metsäteatteri, Elonkorjaaja), ka õpitoana (Sooakadeemia). Sellise tegevusega on ta pannud aluse Soome kunstile omasele ja maailmakunstis unikaalsele keha- ja maakunsti ühendvormile, mis mõtestab loodusjõude nii inimese sees kui ümber, nende suhete esteetikat ja inimese identiteeti. Mina annaks talle selle eest Nobeli preemia või midagi säärast. Tulles tagasi tema maalide juurde... siis on kunstniku loomingut nende kaudu ehk isegi parem mõtestada kui teha seda fotode abil, millel on kujutatud pimedas, puuoksal kõlkuvat alasti meest või kipakal puitkonstruktsioonil järveshulpijat. Igavene pole ajaline Peategelane on inimfiguur, alasti mees või naine, vahest ka pool üht, pool teist, kelle seksuaalsus, elujanu ja võitlusvaim esindavad loodusjõudusid sellisel kujul, nagu me neid enda sees tunneme. Pildid on varustatud arvukate verbaalsete kommentaaridega, mis annavad edasi kunstniku maailmavaadet. Siit loeme, et «elu ei ole karjäär ega mäng», «igavene ei ole ajaline», «pühas jões» «haihtuvad jäljed kohe» ja see «olematus on kunst». Paljude piltide pealkirjad viitavad ka Takalo-Eskola ühiskonnakriitilistele seisukohtadele, aga neid pole mõtet tsiteerida, sest need töötavad ainult koos visuaaliga. Nii et minge näitusele ja vaadake, midagi sellist ei näidata iga päev. Näitus Ilkka-Juhani Takalo-Eskola «Elu pole mu töö» Avatud 21. jaanuarini Tallinna linnagaleriis |
kõik galeriid
