Mari Tarand, kelle sõnul on rahvuskultuuri edasikandmisel tohutu tähtsus kodul ja perekonnal, näitab kodus, Tallinnas Harju tänaval Jüri Garšneki üles võetud fotot pojast Indrekust üheaastasena. Foto: Peeter Langovits

Tegite sel suvel pärast aastakümnetepikkust raaditööstaaži viimase saate. Toona oli juttu, et asute pensionile jäädes korrastama Linda Viidingu arhiivi. Kas olete jõudnud nüüd sellega tegeleda?

Jah, suvel hakkasime tegema remonti ning kuna kogu vanemate raamatukogupärand oli minu kätte jäänud, siis oli tarvis need läbi vaadata ja remondi ajaks ära pakkida. Koos õega tegelesime ka ema käsikirjade, päevikute ja kirjadega. Kapis on veel hulk põnevaid fotosid.

See on ka kultuurilooliselt väga huvitav materjal ning osa sellest viisime kirjandusmuuseumi. Muist materjale on veel kodus, nendega on töö pooleli.

Kas on plaanis üht-teist neist materjalidest ka avaldada?

Praegu me nii kaugele veel ei mõtle. Kuigi me õega oleme arutanud küll, et kindlasti võib see materjal pakkuda huvi rohkematele kui ainult meie sugulastele ja perele.

Järgmisel sügisel on ema sajas sünniaastapäev ja selleks ajaks me mõtlesime korrastada ühe osa neist materjalidest oma noorematele põlvkondadele lugemiseks.

Vanemate pärandi läbitöötamine on sujuv jätk sellele, mis oli keskseks teemaks ka teie raadiotöös – rahvuskultuur, selle väärtustamise ja säilitamine. Mida peate rahvuskultuuriks?

No see on nüüd küsimus, millele õieti ei saagi vastata.

Rahvuskultuur oleme me kõik. Terve see üks miljon, kes praegu elavad ja tegutsevad, pluss eelmiste sajandite pärand ning see loodus, kus me elame. Ma võiks öelda, et mina olen üks miljondik eesti rahvuskultuurist, aga seda on liiga vähe öeldud.

See on meie elu, maa, loodus, keel. See, kuidas elame, kus elame. See, mida iga päev loome. See, kust algab elu, keel, kombed, tavad. See on midagi iseendas olemasolevat.

Me võime öelda, et seda võib luua, kaitsta, arendada, aga tegelikult see on nagu loodus – ta lihtsalt on.

Näib, et paljude noorte jaoks side traditsiooni ja tänapäeva vahel on üsna habras. Jah, on teadmine meie kultuuripärandist, ent tihti tugevat tunnetuslikku sidet sellega pole.

Mind hämmastab, mis te räägite. Võib-olla minul on olnud õnn elada selliste inimeste keskel – nad on olnud minu ees ja minu järel –, kellel seda probleemi pole olnud. Enda lähedal pole ma seda katkestust kunagi tundnud.

Praegu tunnen endas väga täpselt seda kogutut. Seda, mida mina vähegi oskan, mäletan ja tean, tahan ma edasi anda. Praegu oma lapselastele, ehkki ma peaks uskuma, et minu lapsed on ka selle omandanud ja teevad seda ise. Mina saan siin kaasa aidata. See on nüüd muidugi subjektiivne, minu enda näite baasil.

Rahvuskultuur on võrgustik, kus on tohutult palju komponente. Seda võiks võrrelda loodusega. Kui arvestada ainult eestlaste loodud loomingut folklooris või kunstis, siis võib-olla tõesti on sellele vahepealsetel aastatel olnud vähe ruumi ja mahtu kooliprogrammis.

Mida saaks rahvuskultuuri teadvustamiseks ära teha?

Ma arvan, et selle edasikandmisel on tohutu tähtsus kodul ja perekonnal.

Teine asi. Aastaid käib meil raadios väga huvitav ja põnev David Vseviovi vene kultuuriloo ajalugu käsitlev saatesari. Samal ajal Eesti kohta seesugust saadet ei olnud.

Muidugi võib öelda, et eesti kultuurist räägivad kõik saated, aga kui tekkis Piret Kriivani toimetatud «Eesti lugu», siis ma plaksutasin mõttes käsi.

Me peame ka niimoodi – huvitavalt ja haaravalt – pakkuma meie rahva lugu. Niimoodi, et oleks põnevalt välja toodud seosed ja sügavikud ning paralleelid sellega, mis samal ajal mujal maailmas toimus. Siin on palju teha ja avastada.

Mis teile veel viimasel ajal sellel alal rõõmu on valmistanud?

Mul on väga hea meel selle üle, et raadioprogrammi on tekkinud väiksed murdeuudised – võru-, kihnu- ja mulgikeelsed. See on väga kirgastav.

Üleüldse – see võimaluste paljusus. Jõulude ja aastavahetuse aegu – kui palju oli head muusikat võimalik kuulata, ja mitte ainult kohutavalt kalli piletiraha eest. Näiteks ka igasügisesed Betti Alverile pühendatud luulepäevad «Tähetund» Jõgeval. Samuti käisin aasta lõpus Pärnus, kus koolilapsed üle Eesti lugesid Koidula luulet.

Ma nüüd ripun ikka oma raadio küljes, mis on aastaid mulle hingekoduks olnud, aga olen tähele pannud, et raadiosse on tulnud Eesti laiemas mõttes. Ei ole enam kõik Tallinna-keskne. Ka mujal luuakse ja tehakse.

Juhtisite aastaid raadiosaadet «Keelekõrv», teid võiks nimetada eesti keele eestkõnelejaks. Kas teie eesti keele hääbumist ei karda?

Eesti keel ei kao kuhugi, seni kuni seda räägime. Keegi ei saa meilt seda ära võtta. Kui ma eelmine aasta teist korda Brüsselis käisin, oli mul hea meel näha, kuidas eesti keel on tõesti euroopa keel, mida räägitakse ja millest peetakse lugu.

Mullu oli Ferdinand Johann Wiedemanni aasta. Wiedemanni auhind (keeleauhind – toim) sai riikliku toe taha, moodustamisel on Wiedemanni fond. See näitab seda, et eesti keelt peetakse tähtsaks. Ei ole nii, et ainult emakeele päeval üht-teist võetakse ette.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5