Kõik teavad, et Vladislav Koržets on vana kala. Okei, mitte küll kala, vaid kalamees, ja ega 56 eluaastat nüüdisajal veel teab mis vanus ka ole.

Aga ammu on teada, et seal, kus on Koržets, on muhe huumor. Kuni viimase ajani ka telekokkamine, nüüd siis «Osoonis» esinemine. Ja et kuskil peab peidus olema mingi kala.

Näis, kui mitu saladuslikku kala õnnestub tema kohta välja õngitseda. Konksud sai vette visatud Nõmme mändide all tema kodus, mida ümbritseb nii suur aed, et sinna võiks peremehe sõnul terve pataljoni lapselapsi üles rivistada (seni on neid vaid kaks).

Mis mees te olete?

Vaat see küsimus vaevab mind samamoodi. Väga ohtlik on takerduda sellesse, et olen see või too. Siis võib oma rolli alla ära kaduda. Seepärast pole mulle meeldinud mõte, et ole ustav iseendale, vaid see, et ennast tuleb vahepeal reeta. Oma rollidest tuleb loobuda, et eneseni jõuda.

Kas oskamatus ennast defineerida tuleb rahutust iseloomust või pidevast loomingulisest põlengust?

Ei-ei-ei! Ei ole olemas definitsioone mitte kellegi kohta. Kasutan abstraheerimist, kui püüan enese kohta midagi ütelda. Ma abstraheerin mõned oma oskused ja omadused muust enesest kui tervikust. Ütleme, et olen kalamees. Mida ma sellega ütlen? Mitte midagi enese kohta.

Kui teil on rolle ja omadusi ja oskusi nii palju – sealhulgas oskus majas põhjalikku remonti teha, nagu näha –, siis tekib paratamatult küsimus, kas on ka mõni asi, mida te ei oska?

Muidugi on, ja väga palju. Ja mind see natuke häirib. Olen kunagi õppinud arvutitel programmeerimist – pedas oli arvuti, mis võttis enda alla pool tuba – ja nüüd, kus arvuti on muutunud igapäevariistaks, häirib mind, et mul pole aega, jõudu ja suutmist olnud õppida ära programmeerimiskeeli, et ma ei jaga ära kogu matsu, mis seal sees toimub. Mu ülbus ja uhkus natuke kannatab selle all.

Aga oskus asju ise teha – seda olen naudinguga avastanud. Olen naudinguga teinud torutöid. Olen naudinguga parandanud ära automootori, teadmata sellest suurt midagi, aga kiskunud lahti ja leidnud üles, milles viga on.

Olite pikka aega ebakindel ja kahtlane element – kodakondsuseta. Miks?

Kunagi olid mingid rohelised kaardid. Siis äkki teatati, et see ei loe: et kui inimesed lasid aja kodakondsuse taotlemiseks mööda, tuleb läbida kõik protseduurid nagu kord ja kohus. Aga millegipärast ma ei viitsinud neid asju ajada. Hakkasin korduvalt ajama, aga jätsin muudkui katki. Ilmselt tagapõhjas oli ikka mingi tõrge sees: kui sa oled eestikeelse hariduse saanud, passi ja rahvuse järgi juba Nõukogude ajal eestlane olnud, ja siis sulle äkki kodakondsust niisama ei anta, vaid sa pead midagi tõestama – siis see tundub vähemasti imelik.

Ütleme, et lõpuks sai asi ära tehtud.

Teil on küsitav päritolu – äkki selgitate?

Olen sündinud Krasnojarski krais. Emapoolse suguvõsa inimesed läksid eelmise sajandi alguses Siberisse maad saama. Emapoolne vanaema oli Mulgimaalt pärit ja vanaisa oli vist setu. Isapoolse suguvõsaga on keerulisem. Minu vanaisa oli kodakondsuselt vist poolakas. Ta abiellus Siberis eestlannaga, kes oli lõpetanud Leningradis õpetajate seminari. Perelegend räägib, et vanaisa oli üsna vana mees, aga veel vallaline. Ja siis oli ta sõbraga viina võtnud ja kaarte mänginud ja sõber oli oma noore õe sokutanud minu vanaisale.

Kodune keel oli eesti keel, sest vanaisa suri üsna noorelt. Passi ja rahvuse järgi on kõik isapoolsed end eestlasteks tunnistanud.

Mu ema ja isa said Siberis kokku ja seal sündisin minagi. Minu onud, isa vennad, olid värvatud Nõukogude sõjaväkke. Nemad kui ustavad Venemaa eestlased komandeeriti pärast sõja lõppu Eestisse. Isa oli noorem. Ta oli selleks ajaks juba läbi teinud ühe vangistuse, kuivõrd pere tahtis toita. Siberis valitses nälg ja ta vehkis kusagilt pullvasika sisse. Selle eest tal tuli aasta või väheke kauem naride peal olla.

1940ndate lõpus, 1950ndate alguses kolis kogu emapoolne liin Eestisse.

Ilmselt oli teil noorpõlves näitlejaambitsiooni, sest mängisite ju filmis «Viini postmark».

Jah, oli küll. Sattusin juhuslikult pioneeride majas näiteringi. Ja avastasin, et tunnen ennast lava peal üsna hästi – et olen nii edev.

Sealt edasi, kui olin 8. klassi lõpetanud, töötasin suvel teetöölisena, tutvusin ühe Ivo-nimelise mehega, kes mängis rahvateatris. Hakkasin käima rahvateatris Noorus ja sealt leiti mind filmi.

Miks teist näitlejat ei tulnud?

Voldemar Panso ei võtnud mind [lavakooli] vastu. Kukkusin kohe esimeses voorus välja, mis pole ka ime, sest olin pohmellis. Ja mul polnud ka luuletus korralikult peas. Ma, ülbe, läksin lugema mingit Uku Masingu luuletust, mis oli mittesobilik.

Kui hiljem nägin oma sõprade pealt, millise pinge all näitlejad elavad, siis tänasin tihti elus jumalat, et mul ei ole neid pingeid.

Edasi läksite õppima hoopis matemaatikat. Kuidas nii?

Helistasin pedasse ja küsisin, kuhu on kõige väiksem konkurss. Olid matemaatika ja füüsika. Mõtlesin, et füüsikas ei meeldi mulle laboratoorsete tööde arvutuste vormistamine, mida ma polnud viitsinud endale keskkoolis selgeks teha. Siis otsustasingi matemaatikasse minna.

Kuidas sattusite matemaatikuna Pikrisse?

Mind kutsus Kalju Kass, kadunuke. Tema ei olnud küll peatoimetaja, aga ta oli nõus hakkama vastutavaks sekretäriks selle tingimusega, et valib selle, kes tema vanemtoimetaja koha peale tuleb.

Mis te selleks ajaks huumori vallas korda saatnud olite?

Olin teinud mõne lookese. Kalju Kass ei uskunud, et need on mõne eestlase tehtud. Ta oli surmkindel, et olen kuskilt tõlkinud või plagieerinud mingi humoreski. Aga kui ta siis mind käega katsus ja headeks sõpradeks saime, tegi ta mulle varsti ettepaneku tulla Pikrisse tööle.

Kust te endas humoristisoone leidsite?

Mul olid 15.–16. eluaastast ka kirjanduslikud ambitsioonid. Sain tuttavaks Tallinna tollaste noorte boheemidega, nagu Juhan Viiding, Ott Arder, Viivi Luik ja Jaak Jõerüüt. See oli üsna lai Pegasuse punt. Kas või selleks, et õigustada enda sinnakuulumist, pidin midagi kirjutama.

Katsetasin nii luules kui proosas. Tegelikult pidasin end luuletajaks, aga ei tahetud avaldada mu asju eriti, mis on ka arusaadav.

Kas huumorisoon peab olema kaasa sündinud?

See on kas kaasa sündinud või elust saadud hoiaku küsimus. Naljategemine oli mulle juba koolipoisina vahend, kuidas enesele tähelepanu saada. Ega ma saanud lasta, et koolitunnid rahulikult kulgevad, pidin ikka seletama, õiendama, enese meelest vaimukaid repliike poetama.

Teile kuulub lause, et «kui riigis on midagi lahti, tuleb hakata kinni panema», mis on näide sellest, kuidas humoristid püüdsid omal ajal mööda riiklikku noatera käia. Oli see raske?

Mingit pidi raskem kui praegu, mingit pidi kergem. Kui vaenlane, kelle vastu sõdida, on selgelt olemas, on asi ju lihtsam. Edasi on, nagu venelased ütlevad, delo tehniki, tehnika küsimus: kui hästi ma suudan ära peita irve jne. See on rohkem satiiri rida. Mind aga huvitas väga ka sellise huumori kirjutamine, mis ei olnud sotsiaalkriitiline, vaid kus üldine inimeseks oleku absurdum tuleb esile.

Aga näppulõikamisi ikkagi oli?

Ikka oli. Keeruline võis olla vahel, olemata olupoliitiliselt kursis ja alles suhteliselt noor, otsustusi vastu võtta. Kui olin Käkri toimetaja, juhtus sageli, et pakkusin Lehistele materjali, mille ta tagasi lükkas, öeldes, et see ei lähe Glavlitis läbi. Ja nii juhtuski.

Kuuldavasti olite Nõukogude ajal poolillegaalseid almanahhe välja andnud. Tõid need teile sekeldusi?

Olen nendes osalenud. Paaris Magasinis oli mu asju. See oli ühtpidi nagu poisikeste mängimine. Praegu ei mahu enesele ka pähe, miks pidi sellist asja tegema, mingis 49 eksemplaris paljundama, köitma. Nendega kaasnes ikka sekeldusi, tuli ka ülekuulamistel käia.

Minu teada olete ainus eesti kirjanik, kelle portree ripub kuskil linnas kogu aasta üleval – Otepää kultuurimajas nimelt. Aga seal tunnustatakse teid siiski kalastaja, mitte kirjanikuna. Kust see kalastamiskirg pärit on?

See oli hoopis teistmoodi tegevus minusugusele linnapoisile. Sain kogeda midagi sellist, mida varem polnud kogenud.

Mida?

Üks ürgne asi on inimeses saagi tabamise tung. See on inimeses olemas, aga nüüdisajal peetakse seda lausa häbiväärseks: kuidas, jahimees, ja ta laseb vaese põdra maha, ja võtab kala ja surmab selle! Jumal, kui õudne, kui alatu, kui jõhker, kui vääritud inimesed!

Aga tegemist on ürgse asjaga. Selle tungi rahuldamine loob mulle õnnetunnet. Kui ma selle tungi maha surun, siis see võib mul sublimeeruda tahteks sportlikke saavutusi saada või ärikonkurendile väänata, nii et too ainult ägiseb. Aga kui käin kalal ja saan saagi kätte, siis ma ei pea inimühiskonnas neid mänge enam mängima.

Minu arust on kalastamine nii kohutavalt igav tegevus: pulss ei lähe punasesse, anaeroobsest lävest ei maksa unistadagi, isegi higiseks ei võta. See on laiskade meeste absurdne ala, kus isegi profaan võib professionaalile sageli ära teha.

Eksid. Sügavalt eksid. Kalapüük on nii teadus kui ka kunst. Seal on sündinud anded ja need, kes peavad õppima. Seal on vaja loodustaju, looduskogemust. Sul pole lihtsalt olnud juhust käia kalal tõelise meistriga, kes näitab sulle, mida tema oskab ja mida sina ei oska. Ja siis näha, kas tõesti on võimalik võtta kala sealt, kus ei ole kala, ja saada kala siis, kui kala ei võta.

Nii et õhtuks ikkagi meister võidab, kuigi algaja võib esimesena suure haugi välja tõmmata?

No muidugi. Kalapüük on nii saladuslik, ja suur alandlikkuse õppimise kool. Siin ei lasta kedagi liiga targaks minna. Loodus tõestab sulle pidevalt, et sa ei tea temast tegelikult suurt midagi.

Eesti Ekspress nimetas teid viis aastat tagasi karsklaskirjanikuks. Enne seda kuulusite lehe liigituse järgi boheemkirjanike hulka. Kas olete nõus metamorfoosi tagamaid avama?

Asi on lihtne. Ligi kolmteist aastat tagasi tekkis küsimus, kas elada edasi või mitte. Endist eluviisi jätkates ma ei kõneleks siin praegu. Laienenud maks – on see piisav kõikide asjade selgituseks? Jah, olen elanud boheemlikku eluviisi, nii et küll ja küll saab. Ütelgem nii, et… (otsib sõnu) et ma ei osanud väga suure osa oma elust maailma ja elu nautida ilma alkoholi abita. Nüüd olen pidanud seda õppima.

Olete jätnud üksjagu apoliitilise inimese mulje, ometi sattusite üheksa aastat tagasi suurelt päevauudistesse, kui näitleja Dajan Ahmet süüdistas, et pakkusite tundmatult ärimehelt talle teatud hüve, kui ta muudab oma hoiaku Bekkeri sadama ehituse osas positiivseks. Sellest on nüüd nii palju aega möödas, et rääkige, palun, ausalt, mis toimus!

Ütleme nii, et mul paluti uurida Ahmeti seisukohta selles asjas. Proovisingi seda küsida. Ahmet käitus lihtsalt taktitundetult. Rahu tema põrmule, aga omavahelisi vestlusi nii ei kellata.

Te olete kuuldavasti põhimõttekindel inimene. Mis on teie põhimõtete vundamendiks?

Põhimõtete järgimine ei ole mulle sugugi omaette eesmärk. Nii inimene dogmatiseerub. Siia kõlbab üks mu aforism: ideed ei hävi, sest neid pole olemas. Põhimõtetega on ka mingi selline värk. Võin ütelda, et kõige ohtlikumad on need inimesed, kellel on õigus. Sest maailm on täis paradokse, vastuolusid, lahendamatusi. Arvata, et mina neist üle saan, on jama.

Küll tahaks uskuda, et minus on aastatega kujunenud sisemine eetika: tahan inimestele head.

Tahate öelda, et maailmas ei ole ühtegi inimest, kelle vastu te oleksite?

(Ohkab.) Ükski ema ei sünnita maailmas Vladislavile vaenlasi. Inimesed ei ela selleks, et olla mulle vaenlaseks. Kui mina neid vihkan, on see minu probleem.

Aga kas olete mõelnud, et äkki olete humoristi või satiirikuna kellelegi liiga teinud?

Jah, olen mõelnud. Tean, et olen seda teinud, ja mul on sellepärast piinlik olnud. Olen teele saatnud vihjeid, mis teatud olukorras on ka olnud õigustatud ja põhjendatud, aga tean, et olen mõnele vihjete objektile teinud haiget. Need on mu patud.

Ent see käib vist ametiga kaasas?

Muidugi käib kaasas. Aga ei pea ju sitaloopija ametit valima.

Olete olnud kogu elu abielus sama naisega ehk teisisõnu: te pole naistevahetuse maaniaga kaasa läinud. Äkki lõpetuseks mõni nipp vastupidamiseks?

Oskaks seda ühtegi piisavalt armastada! Mõned inimesed on öelnud, et jaksavad seda armastada ja toda. Ma olen nii mannetu mees, et mul on ka ühe armastamisega tegu.

Mu ema oleks ilmselt öelnud, et Vladislav on nii laisk, et ta ei viitsi uue naisega harjuma hakata.

CV Vladislav Koržets

Sündinud 9. septembril 1951 Krasnojarski krais

Lõpetanud Tallinna 1. kaugõppekeskkooli, samal ajal oli

filharmoonias lavatööline

Lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi matemaatikuna

Töötanud huumoriajakirjas

Pikker 1976–1995, sh peatoimetajana

1988. aastal pälvis Oskar Lutsu huumoripreemia

Kaheksa aastat toimetas

ajakirja Kalastaja

1980. aastate keskel moodustas illegaalse kommunistliku põrandaaluse partei, mille

võimud käskisid lõpetada

Pühajärve kalapeo eestvedajaid viimasel ajal

Olnud nukuteatris kirjandusala juhataja ja vabakutseline («ei viitsinud tööl käia, estraadikavasid mängiti, raha tuli, boheemi elu oli ka magus»)

Praegu juhib saadet «Osoon», enne seda oli «Terevisioonis» telekokk

Suurematest töödest parajasti käsil lantimise raamat

Abikaasa Laura töötab massöörina

Tütar kirjastuse Tuum tegevjuht, poeg müügimees

Kaks lapselast

Teised Vladislavist

Priit Aimla

humorist, Vladislav Koržetsi võitluskaaslane

«1989. aasta sügisel tekkis meil Vladislaviga mõte, et annaks ajalehe välja. Meil oli tükk aega vaidlus, kas anda sellele karmim või leebem nimi. Mina pakkusin koguni Timukat. Lõpuks jäi peale Vladislavi variant, mis oli Solvaja.

Avasin Kirsi tänava postkontoris isegi toimetuse postkasti, kuhu kaastöid saata. Neid tuli ka, umbes kümnelt autorilt.

Ajaleht ilmus 27. novembril 1989. Olime õnnelikud.

ETV vana-aastalõpu programmis Reet Oja koguni küsis, kuidas Solvajal läheb. Ütlesin, et järgmisel aastal läheb paremini, et väljaannete arv on suurem kui sel aastal. Lootsin, et leht hakkab iga kuu ilmuma.

Elu aga näitas, et esimene number jäi siiski viimaseks. Lehe kokkupanemisega oli vaeva ja leviga oli raskusi.

Aga Vladislaviga oli hea ühistes estraadiprogrammides esineda, sest tal on poolenisti pealetungiv agressiivne maneer. Esinemise poolest me erinesime, nii et rahval oli meid ilmselt vaheldusrikas vaadata.»