| |
|
 |
«Kergem on panna naisi tegema asju, mis tunduvad mehelikud, kui panna mehi tegema asju, mida peetakse naiselikuks,» väitis David Tjeder, Stockholmi Ülikooli ajaloolane, eilsel konverentsil «Uus maskuliinsus».
Foto: Raigo Pajula |
|
Uuenev mehelikkus tegi esimese sammu
(1)
08.12.2005 00:01
Priit Pullerits, vanemtoimetaja
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 Oli ka tagumine aeg. Sest soouuringud ja -arutelud, mis viimasel ajal üha hoogu koguvad, on isegi sellises võrdõiguslikus riigis nagu Rootsi kujunenud hirmus ühepoolseks.
«Need on naistest ja naistele,» märkis noor rootsi ajaloolane David Tjeder eilsel mehelikkuse arutelul Tallinnas vastvalminud kunstimuuseumis. «Uus maskuliinsus», nagu kõlas sotsiaalministeeriumi kokku kutsutud rahvusvahelise konverentsi nimetus, pööras uue lehekülje võrdõiguslikkuse temaatikas. Suurim meeste probleemidele pühendatud kokkusaamine Eesti lähiajaloos, nagu tunnistas peaorganisaator Kadi Viik, ministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna juhataja, oli tingitud sellest, et naiste rollid ühiskonnas on viimastel kümnenditel märgatavalt avardunud, ent meeste rollid on püsinud kitsad ja muutumatud. Hullem veel, nagu sedastas käitumisspetsialist Ingemar Gens, Rootsi sooväitluste juhtfiguure. «Mehed on aegamisi muutunud marginaalseks,» väitis ta. Naiste võim tulekul Väitele kaalu lisamiseks pakkus Gens kihlvedu, et 20 aasta pärast saavad tema kodumaal naised võimule. IT-guru Linnar Viik, konverentsi moderaator, korraldas seepeale osalejate seas sms-hääletuse. Kahest ja poolesajast kokkutulnust, kellest Kadi Viigi hinnangul moodustasid üle poole naised, nõustus Gensi ennustusega 28%. 60% arvas, et seda ei juhtu iial, ning 12% pakkus, et «see mees on lihtsalt hull». Mõne meelest hull Gens pani südamele, et kui keegi üritab industriaalühiskonna soorollidega harjunud mehi muuta kommunikatsiooniajastusse sobivaiks, tuleb püstitada selge eesmärk, milline peab nüüdisaegne mees olema ja milliseks peaks teda kasvatama. Seda eesmärki seni pole. «Kui poisse kasvatada nagu vanasti, saame mehe, keda keegi ei taha,» hoiatas ta. Nende kellegi all pidas ta silmas eeskätt naisi. Lahendusi otsiv hoiak, mis valitses nn tulevikumehe üle arutledes, muutus tavapäraseks meeste materdamiseks, kui hakati arutlema võimuküsimusi. Niisugused seisukohad on tuttavad naisõiguslaste kokkusaamistelt. Kanadast pärit Michael Kaufman, kes on loonud Valge Lindi kampaania, maailma laiaulatuslikema jõupingutuse naistevastase vägivalla lõpetamiseks, süüdistas mehi, et need kasutavad vägivalda oma võimu teostamiseks ja säilitamiseks. Kuid mitte ainult. Vägivalla abil tõestavad mehed nii endale kui ka teistele, et nad on tõelised mehed, kuulutas Kaufman. Kõnepuldi kaitse Talle sekundeeris Norra psühholoog Marius Råkil, kellel on pooleteise kümnendi pikkune kogemus vägivaldsete meeste ravimisel, postuleerides, et vägivallatsemine ei tulene enesekontrolli kaotamisest, vaid see on teadlikult ja läbimõeldult valitud kontroll teise inimese üle. Kui arutelu juhtinud Linnar Viik üritas tähelepanu pöörata tõsiasjale, et ka naised on vägivaldsed, vastas Råkil: «Jah. Aga mis siis?» Ta keeldus seda teemat arutamast, tuues põhjenduseks, et naiste vägivald meeste suhtes ei ole konverentsi teema. Selle asemel pidas ta vajalikuks, et meestes areneks kollektiivne vastutustunne meessoo vägivaldsuse ees. Ameeriklanna Rebecca Walker, ainus naisesineja, kiitis meesesinejaid, et ükski neist ei pidanud oma ettekannet kõnepuldist, vaid kõik rääkisid laval ringi kõndides. See on hea märk, tunnustas Walker, et mehed astusid kaitsva barjääri tagant välja. Ta nimetas kõnepulti patriarhaalseks fallose kaitseks. Walker, keda uudisteajakiri Time on valinud üheks poolesajast mõjuvõimsamast alla 40-aastasest juhist Ameerikas, oli ainus, kes astus ettekande ajaks fallosekaitse taha.
|
