Estonia teatri «Väikese korstnapühkija» iseloomustamiseks võiks kasutada kolme märksõna: kaasahaarav, hariv, lõbus. Kaasahaarav eelkõige oma hea tempo, aga ka mitmete visuaalsete (valgus, liikumine, kostüümid) momentide tõttu. Lastele mõeldud lavastuse puhul on see väga tähtis.

Samal teemal: Benjamin Britteni ooperiõpetus noortele (1)

Sama oluline on ka lopsaka fantaasia kasutamine. Tegelasi ilmub lavale nii tõukerattaga, publiku seast, lava kõrgustest ja põranda alt. Laval mitte ainult ei laulda, vaid ka tantsitakse. Suurepäraselt on rakendatud Hirvo Surva oskus ja kogemus töötada lastega.

Esiletõstmist väärivad nii hea ja ühtlase tasemega ning lastega loomulikult suhelda oskavad solistid kui ka väike ja mobiilne ansambel.

Kui ooperi mõni süþeekäik või tegelane võib esmapilgul tunduda pisut hirmutav (Gary Oldmani Draculaga äravahetamiseni sarnane Must-Mats sunnib väikest poissi korstnalõõri ronima), siis just see, et esimeses vaatuses mängiti läbi ühe ooperi tegemine ja valmimine, aitab lapsel mõista, et see on üks suur teater. Ja et ka tema võib olla üks osa sellest teatrist - toredast, lõbusast ja sisukast.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1