«Väikese korstnapühkija» esimese poole moodustas näidend pealkirjaga «Me teeme ooperit». Publikule tutvustati lauljaid ning etendust «alles hakati tegema». Helilooja (Priit Volmer) hakkas muusikat komponeerima, näitlejad alustasid proovidega, katsetati valgustust...

Minu lemmik oli dirigent Taavet (Hirvo Surva), kes jäi pidevalt hiljaks või pidi iga natukese aja tagant mõnda teise proovi minema, tekitades sellega teistes tegelastes pahameelt.

Samal teemal: Tore, lõbus ja sisukas

Samuti olid naljakad tegelased kaks sõbrannat - Milda ja Roosi (Riina Airenne ja Tiiu Laur). Hoolimata pealtnäha viisakast ja heast läbisaamisest kadestasid nad salamisi teineteist. Milda Roosit rolli pärast (hea lapsehoidja Rowan) ning Roosi Mildat peigmehe Karli (Mart Madiste) pärast. Viimane oli lihtne lavatööline, ent tal oli suurepärane hääl ning seetõttu võeti ta ooperisse korstnapühkija abilist mängima.

Lõpp hea, kõik hea

Publikust sai aga koor. Koos Survaga, kes suurepäraselt ja energiliselt kuulajatega suhtles, õpiti selgeks paar lihtsat laulu. «Korstnapühkija laul», kus koor pidi laulma «pühi, pühi!», «Sõidulaul», mis oli ooperi viimane, ning «Öölaul», kus publik pidi erinevaid linnuhääli tegema.

«Öölaul» tekitas 1949. aastal ooperi esietendusel parajalt segadust. Tõsised ooperikuulajad võõrastasid esialgu seda veidrat häälitsemist, kuid olukorra päästis üks ajakirjanik, kes tõusis püsti ja hüüdis: «Lugupeetud dirigent, kuna mu hääl ei ole võrreldav tuvide omaga, lahkuksin ma oma kohalt ning suunduksin haigrute sekka!» Selle peale naerdi, pinge vabanes ning etendus jätkus hoopis mõnusamas meeleolus.

Etenduse teises pooles esitati juba valmis ooperit, mille sisu on järgmine: 200 aastat tagasi kasutati korstna puhastamiseks väikesi poisse, kes lükati korstnasse ning kui töö valmis, tõmmati laps välja. See oli mõistagi ohtlik, sageli jäid poisid kinni ning lämbusid.

Ka väike Sammy (Christopher Carr), peategelane, kurjade korstnapühkijate abiline, jäi kinni, kuid teda aitasid pererahva lapsed, neile külla tulnud sõbrad ja heasüdamlik lapsehoidja. Koos aitasid nad tal ennast peita poisi hirmuäratavate omanike ja kurja teenijanna eest, andsid talle süüa ja pesid teda.

Lugu lõppes sellega, et majaomanike külalised sõitsid koju, kohvris väike Sammy. Kohvri vankrisse saamisega oli samuti üsna palju sehkendamist, sest kohvritassijad olid väsinud ja valutavate selgadega laisad mehed ning kohvri raskuse tõttu oli väga raske neid üldse tööle saada. Kuid siiski: lõpp hea, kõik hea. Sammy päästeti ja korstnapühkijad jäid pika ninaga.

Läbi huumoriprisma

Täiskasvanud lauljate oskused hämmastasid mind. Pean tunnistama, et pole kunagi arvanud, et ooperilauljad laulmisega võrdselt ka näitlevad. «Väikeses korstnapühkijas» oli see nii.

Ka lapsed, keda oli seitse, laulsid hästi, ent peaksin siiski kritiseerima nende näitlemisoskust. Nad olid veidi tuimad ja oli üsna selgelt näha, et neil oli närvipisik sees.

Kõige vanem lastest, 15-aastane Kaupo Kask, kes mängis suurt venda, laulis vaikselt ja pisut ebakindlalt ning minu kõrv ütles, et tal on peagi algamas häälemurre. Orkestri koosseis oli väike: keel- ja löökpillid ning klaver. Nende koosmäng sujus laitmatult.

Leian, et «Väike korstnapühkija» oli äärmiselt mõnus ja vahva etendus. Minu meelest on tänuväärt mõte tutvustada aeg-ajalt tõsisemat muusikat ka lastele ning et noorel kuulajaskonnal igav ei hakkaks, soovitavalt läbi huumori.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4