Kord Eesti kultuurielus tuntud inimene, nüüd voodihaige, saab haiglas olla tasuta vaid kuu aega, järgmise kuu eest peaks ta maksma kaks korda nii palju, kui on tema ja ta abikaasa pension kokku. Kui küüniliselt-nõmedalt mõjub siis mõne uusliberaali väide, et kui ravi eest peab tasuma, oskab inimene oma tervist rohkem hinnata.

Ärme räägime vaesuse ümberjagamisest. Rikkust riigis on, vaene on ainult riik ise. Liiga suur osa rikkusest kulutatakse toretsemisele, selle asemel et rahuldada kõigi inimeste elementaarsed vajadused. Oma riigi ülesehitamine nõuab enesepiiramist kõigilt. Praegu ei tohiks kärpida riiklikke kulutusi ja tulumaksu, vaid tuleks piirata üksikisikute tarbimist paindliku maksustamisega. Rikaste maksustamisel on ka pragmaatiline aspekt: kui tahame treenida häid hüppajaid, peame latti aeg-ajalt kõrgemale tõstma, las pingutavad.

Inimlik solidaarsus

Sotsiaalne õiglus nõuabki toredustarbimise piiramist. Mitte võrdsustamist, vaid inimlikku solidaarsust. Ent ka idee võrdsusest ja võrdsustamisest on põline, pärit kaugetest aegadest. Väga paljudel maailma rahvastel on toidu ja muu tarviliku õiglane jaotamine (sharing) olnud endastmõistetav.

Meieni on ideed sellisest õiglasest jaotamisest, kogukonna ühisomandist jõudnud põhiliselt kristluse kaudu, nagu tunnistab ütlus «kristlikult jagada». Apostlite tegudest (2,44-45) loeme, et algkristlased «olid üheskoos ja kõik, mis neil oli, oli neil ühine. Omandi ja vara nad müüsid ära ja jagasid, mis saadi, igaühele sedamööda, kuidas keegi vajas».

Siin ei olnud algkristlased originaalsed, vaid jälgisid mõne varasema juudi sekti tavasid ja muidugi Jeesuse enda õpetust, kes rikkust hea pilguga ei vaadanud, öeldes, et hõlpsam on vedada köit (või kaamelit) läbi nõelasilma kui rikkal pääseda Jumala riiki. Rikkal noormehel soovitab Jeesus jagada oma vara vaestele.

Nii oli kristlus algselt päris kommunistlik õpetus, eraomandit ja sotsiaalset ebavõrdsust aktsepteeriti alles hiljem, kui uus usk levis, rikaste ja vägevate poolehoiu leidis ning riigiusuks sai.

Ometi on kristluses ka hiljem suhtumine rikkusse olnud väga ebalev. Rikkuses on ikka nähtud midagi patust. Ideaalne kristlane oli see, kes jagas vara vaestele või andis kirikule, kes oli tollal ka keskne sotsiaalhooldeasutus. Rikkusesse hakati suhtuma positiivsemalt alles reformatsiooniajal, kui kalvinismis sündis teooria sellest, et Jumala tahtel on ühtede, valitute saatuseks edu ja õndsus, teiste saatuseks alandus ja hukatus. Sealt, protestantlikust «predestinatsiooniõpetusest» on otsene sild hilisemasse sotsiaaldarvinismi ja «edukuse teoloogiasse».

Protestantlik vaim, nagu seda nimetab saksa ajalooklassik Max Weber, aitas kapitalistidel vabaneda süümepiinadest ja solidaarsusest tööliste ja koloniaalmaade asukate ees, keda sai niimoodi pidada hukatusele määratud massiks, kelle ainus ülesanne ongi aidata kaasa valitute edule ning õitsengule.

Kompromissi vajalikkus

Ometi on kristluses kogu aeg tekkinud voolusid ja sekte, kes püüavad minna tagasi algkristliku kommunismi juurde, loobudes eraomandist ja üldse varast niipalju kui võimalik. Asjahuviline võib internetist näiteks lugeda, kuidas elavad Inglismaal Bruderhofi kogukonna liikmed, kellel pole muud eraomandust kui riided ja hambahari. Elu täielikule võrdsusele-vendlusele rajatud kristlikes kommuunides pole enamikule meist ilmselt vastuvõetav, kuid nagu näitab nimetatud Bruderhofi kogukond, võib säärane kommuun olla ka majanduslikult edukas.

Tsiviliseeritud riikides on tänapäevaks katse-eksituse meetodil leitud kompromiss kahe äärmuse, egalitarismi ja individualismi, võrdsuse ja ebavõrdsuse vahel ning riigi ülesanne on seda kompromissi hoida ja kindlustada. Mida Eesti riik pole seni küllalt tõsiselt teinud.

Kommunistlike sektide kooselu suurte kirikute ja riigivõimudega pole olnud lihtne, vahel on nad algatanud isegi võimudevastaseid liikumisi, mis veriselt maha suruti. Nende olemasolu on aga kinnitus kristliku võrdsuse ja kasinuse ideaali elujõust, mida ei ole kõigele vaatamata unustatud ka mõnes suures kirikus. Meenutades ühe keskaja kirikupea käredat süüdistust kuninga vastu, kes hoolitsevat rohkem oma habeme kui rahva eest, tuleb soov kuulda midagi sarnast ka meie kirikutegelaste suust.

Ilmselt on Eesti kirikud aga liiga hõivatud lobitöö ja võimumängudega Toompeal ning kirikuvarade jagamisega. Ja selle juures oleks taktikaline viga meenutada algkristlaste kommunismi.

Kursimuutus

Igatahes on võrdsuse ja võrdsustamise idee lahutamatu osa lääne kristlikust kultuurist (samad ideed ei puudu ka teistes kultuurides). Kristluse taandudes on nad rännanud sealt edasi sotsialismi, sotsiaaldemokraatiasse ja kommunismi. Nagu muudki ideed, ei ole ka võrdsuse ideed kaitstud ekstremismi eest, mis on neile teinud palju paha.

Kuid sama kehtib ka liberalismi kohta, mis siin maal vägisi kipub võtma vana hea sotsiaaldarvinismi kuju ning nihutama Eesti ühiskonda tagasi saja aasta taguse seisusliku ühiskonna poole, jagama eestlased uussaksteks ja uusmatsideks. Tundub, et kursimuutusega Eesti poliitikas ei tohi enam kaua viivitada.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4.41