Mida tähendab olla eurooplane?
26.10.2006 12:59
Tõusen hommikul unisena, ajan riided selga ja lähen
hambaid pesema. Tunnen peeglist ära iseenda, mõnikord märkan seal loksalast,
eestlast veidi enamgi, aga eurooplast? Reisides olen näinud rootslasi, inglasi,
sakslasi ja teisi, kes ka kõik kindlasti eurooplased on, ometi erinesid mitmedki
minust pea kõigi mõeldavate parameetrite järgi, mille alusel mõõdetakse
välimust. Aga mis seob meid, eurooplasi, omavahel ja eristab
teistest? |
|
Essee autor: Maris Nuhkat (17)
Tõusen hommikul unisena, ajan riided selga ja lähen hambaid pesema. Tunnen
peeglist ära iseenda, mõnikord märkan seal loksalast, eestlast veidi enamgi, aga
eurooplast? Reisides olen näinud rootslasi, inglasi, sakslasi ja teisi, kes ka
kõik kindlasti eurooplased on, ometi erinesid mitmedki minust pea kõigi
mõeldavate parameetrite järgi, mille alusel mõõdetakse välimust. Aga mis seob
meid, eurooplasi, omavahel ja eristab teistest?
Bioloogia seisukohalt
oleks paslik tähistada eurooplasi mõistega populatsioon; liik hõlmaks inimest
üldiselt ja eestlasi võiks pidada populatsiooni väiksemaks üksuseks, näiteks
kolooniaks, karjaks või parveks. Populatsiooni tähtsaimaks tunnuseks loetakse
ühe ja sama liigi elutsemist ühel ajal ühisel territooriumil. Sobib täpselt – on
ju kõigi eurooplaste ühiseks tunnuseks elupaik Euroopa maailmajaos ning see, et
nad ühte killukest sest maast oma koduks nimetada võivad.
Kuid on ju
teisigi, võib-olla et olulisemaid tunnuseid, mille alusel otsustatakse inimeste
kuuluvuse üle. Pole ometi ühine asuala just see, mis meid kõige enam seob.
Erinevalt teistest liikidest, kes populatsioonideks võivad jaotuda, on inimestel
pikaajaline mälu. See mälu ulatub isegi põlvkondade taha, aega enne meid, luues
nii mõiste «ajalugu». Meie ühtne territoorium on olnud eelduseks protsessidele
ja sündmustele, mis suuremal või vähemal määral on mõjutanud kõiki ses
piirkonnas asuvaid riike. Ilmselt omavad reformatsioon, Napoleon või
maailmasõjad aasialaste, ameeriklaste, aafriklaste, austraallaste teadvuses
märksa erinevamat, arvatavasti ka väiksemat tähendust, kuivõrd need sündmused on
olulised eurooplastele. Vana Maailm, nagu nimigi ütleb, on ehitatud ajaloole ja
seeläbi saadud kogemustele.
Ralph Waldo Emerson, ameerika kirjanik ja
filosoof, on öelnud, kuigi pea kaks sajandit tagasi, : «Kõik haritud
ameeriklased, viimne kui üks, käivad Euroopas.» Kuid miks küll ometi? Kas
haritud ameeriklasele jääb siis kodumaa kitsaks? Pigem peitub põhjus mujal.
Endise Suurbritannia peaministri Margaret Thatcheri sõnade järgi on Euroopa
rajatud ajaloole, USA aga filosoofiale. See filosoofia pärineb Euroopast – tema
ajaloost, mille ümberasujad endaga kaasa tõid –, järelikult on Euroopa ajalugu
ka osaliselt Ameerika ajalugu. Nii enne kui ka nüüd tulevad nendesamade
eurooplaste järeltulijad Vana Maailma väljadele, et otsida sealt sama, mida mina
ja mu klassikaaslased ammutame mitte ainult ajaloo-, vaid ka kirjanduse,
muusika- ja kunstiajaloo õpikutest. Siin on nii iidset ja antiikset kui uudset
ja avastamist ootavat. Vana-Kreekast Veneetsia biennaalideni – eurooplaste
mõtteist, ideedest, nägemustest, väärtustest on sajandite, isegi aastatuhandete
jooksul vormunud rikas ja elujõuline kultuuriruum, mida ei hinda ja väärtusta
ainuüksi eurooplased, vaid kogu maailm.
Mil moel mõjutavad kultuur ja
ajalugu meid, selle hetke, tänapäeva eurooplasi? Meie aega ja selles toimuvat
hakatakse lahterdama, sügavamalt mõtestama ja ka ilmselt objektiivse(ma)lt
hindama siis, kui uurijail puudub isiklik ja kogemuslik seos antud vahemikuga,
see tähendab hulk aega pärast meid endid. Kuid samamoodi on lahatud meile
eelnevaid aegu. Euroopa pinnal on peetud suuri sõdu, veriseid lahinguid,
sõlmitud tähtsaid kokkuleppeid, läbi viidud revolutsioone, mässatud, streigitud,
annekteeritud, vabastatud; on arenenud romantism, realism, klassitsism, barokk,
modernism ... Nii neist sündmustest ja arengutest kui ka nende poolt mõjutatud
põlvkondade arvamustest, vaadetest, püüdlustest on tehtud üldistusi ja
järeldusi, mis on moodustanud meie, praeguste eurooplaste maailmapildi.
Eurooplased, kuigi ajaloo jooksul andnud rohkelt tihti lausa hirmutavaid
tõendeid sallimatusest, on loojaks tolerantsemale inimkeskkonnale, kui seda on
olnud ükski varasem. Eurooplane tunnistab ja tunnustab erinevaid tõekspidamisi
ning huve, peab loomulikuks kodaniku- ja inimõigusi ning demokraatiat.
Euroopa-siseselt on tihti moodustatud erinevaid liite, mis on põhinenud
poliitilisel, majanduslikul, kuid ka kultuurialasel koostööl. Kogu Euroopa
ühendamisest mõtles juba prantsuse kirjanik Victor Hugo, kes pakkus välja idee
nn Euroopa Ühendriikidest, mis põhineksid humanistlikel ideaalidel ja kus
valitseks rahu. Kas 1951. aastal Euroopa Söe- ja Terase ühendust luues ning
sellest ühendusest arenenud Euroopa Liitu rajades peeti esimestena silmas just
neid väärtusi, on vaieldav, kuid ometi on nende kindlustamine õnnestunud. Nii
Euroopa Liit kui ka ülejäänud Euroopa väljaspool seda ühendust pakuvad
võimalusi, reisisihtpunktidest töökohani, millest tuleb osata vaid kinni
haarata. Eurooplane peaks seega eeldatavasti olema ettevõtlik, julge,
dünaamiline. Kuid võimaluste ja vabadustega kaasnevad ka kohustused: peame
mõistma teiste rahvaste tavasid ja kombeid ning kasutades hüvesid, andma oma osa
nende taastootmiseks – olema hoolivad meid ümbritseva ja ümbritsevate vastu.
> Loe edasi |
|
|
Logi sisse
