|
Essee autor on 6. klassi õpilane Grete Tamm. Autori juhendajaks oli tema
õpetaja Krista Ustav.
Mis tähendab olla eurooplane? Kas vaid teadmist või midagi enamat? Või tuleb
selleks ise midagi anda, et see olla?
Millegipärast tundub iga päevaga
mulle aina rohkem, et Euroopa püüab «järgneda» Ameerika Ühendriikidele. Aga minu
arvates on see lihtsalt nõme, et püütakse jäljendada. See on lihtsalt mõttetu.
Kui juba Euroopa riik, siis olgu see täiesti teistsugune kui teised riikide
ühendused. Pole vaja ühist raha, samasugust hümni ja lippu ega ka keelt. Kõik
olgu erinev endisest! Sest see ei ole enam uus, vaid vana ja igav.
Kes
siis on Euroopa kodanik? Kes see on? Tegelikult mitte keegi. Igaüks, kes elab
Euroopas, on OMA riigi kodanik – selle riigi kodanik, kus ta elab. Euroopa
kodanik ühendab küll mõistet, et ta elab Euroopas, aga see ometigi ei tähenda,
et ta on automaatselt eurooplane. Või siiski? Jah, me oleme eurooplased, sest
elame ju Euroopas. Kuid millegipärast tunnen mina ennast ikkagi rohkem
eestlasena kui eurooplasena. Ja kas ei peaks siis tundma? Või on siiski riigid
tähtsamad?
Kus on küll Euroopa piirid? See kõlab nagu: «Peeglike,
peeglike, seina peal, kus on Euroopa piirid?» Aga küsige peeglikese käest. Mina
arvan, et see lõpeb seal, kus algab uuesti. Nagu ring. Aga mõnikord ollakse
tugevad ja leitakse mingi imevõimalus, kuidas näha üldiselt üle OMA varvaste.
Mis on muidugi imeliselt tore.
Muidugi võib aru saada, kus lõppeb
Euroopa. Sel juhul peaksime üles otsima «sellise laheda» asja, nagu,on gloobus,
ja juhul, kui seda ei ole, siis vaadata oma päeviku tagant. Tavaliselt on seal
pilt, millel on maailm või vähemalt Euroopa Liit. Kui seal, jah, Orbiti reklaami
pole.
Millisena ma näen Euroopa tulevikku? See on veidi raskem küsimus.
On kaks võimalust: üks hea ja teine halb. Mulle on tavaliselt meeldinud kuulda
alati head enne. Niisiis esiteks hea.
Euroopa Liit võtab Türgi ja kõik
muud sinna jõuda tahtvad riigid oma rüppe ja lahendab nende mure
diplomaatiliselt. Ei mingit sõda ega muid pahandusi. Jagavad kõike võrdselt.
Piiridega on kõik super, ja elu üldsegi on super. Kõik on õnnelikud. Kõigil
oleks oma keel ja oma raha, oma lipp ja hümn. Pole vaja kõike ühtlustada, see
pole kõigi soov. Ja need inimesed, kes sellega rahul ei ole, teevad rahuloleva
näo pähe ja harjuvad ajapikku kõigega. Kui te pole märganud, siis inimesed
kohanevad tihti asjadega väga kiiresti, kui neil seda tõsiselt vaja on. Ja see
oleks siis happy ever after.
Aga on ka teine võimalus, mis ei ole nii
väga happy ever after. Ühe sõnaga see, mis oligi halb versioon. Mõni aasta oleks
rahu. Siis ühtäkki pole keegi millegagi nõus. Kõik lähevad tülli. Viskavad
üksteisele nende vigu nina peale ja siis laguneb vaikselt Euroopa ja ühtäkki
pole teda kuskil.
Aga tegelikult ei kao ta kuskile. Euroopa jääb ju
alles, keegi ei kustuta seda ju maakera pealt ära. Lihtsalt mõistet Euroopa Liit
ei kehti. Ükski riik ei liigu kuskile. Kõik jäävad sinna ja nii, nagu nad on.
Eesti Eesti kohale ja Prantsusmaa Prantsusmaa kohale. Ja ajapikku läheks kõik
tagasi vanadele radadele. Ja võimalik, et SEE on hoopis happy ever after. Kes
teab. Mina pole ju ennustaja ega ettenägija.
Nii kaua, kui pole sõda, on
elu arenev. Tuleb loota, et kolmandat maailma sõda ei tule. Sest kellele seda
vaja on? Enamik inimesi on veidike sarnased oma iseloomult, nii ka riigid,
õigemini inimesed, kes riiki juhivad. Nad kõik loodavad, et just nende riik on
teistele eeskujuks. Ja sellest tekivadki tülid. Siiamaani on olemas inimesed,
kes on võimelised lepitama, kaupu vahetama jne. Kuid mis siis saab, kui need
inimesed selle soovi kaotavad?
Ma tahan elada, õppida, töötada
EESTLASENA, aga ma olen valmis Euroopast üle võtma kõik hea, mis aitab mu
kodumaal areneda. Eurooplane olla tähendab haritud inimesena arvestada iga
rahva, iga inimese soovi ja eripära ja arengut.
Palun peatage maailm, ma
tahan maha minna.
|
Logi sisse
