Mida tähendab olla eurooplane? 18.10.2006 17:32
Mina olen eurooplane, Tartu linna ja Eesti Vabariigi kodanik, õpilane, laps, nooruk, täiskasvanu, õde jne. Seda loendit võiks veelgi jätkata, sest igaühel on selles elus sadu erinevaid rolle. Seetõttu on igaüks meist ka tõenäoliselt erinev eurooplane ning näeb sellest lähtuvalt ka oma rolli ning kohustusi eurooplasena erinevalt ... |
|
Essee autor: Marleen Pedjasaar (16) Mina olen eurooplane, Tartu linna ja Eesti Vabariigi kodanik, õpilane, laps, nooruk, täiskasvanu, õde jne. Seda loendit võiks veelgi jätkata, sest igaühel on selles elus sadu erinevaid rolle. Seetõttu on igaüks meist ka tõenäoliselt erinev eurooplane ning näeb sellest lähtuvalt ka oma rolli ning kohustusi eurooplasena erinevalt.
On inimesi, kes arvavad, et terve Euroopa saatus võib peaasjalikult sõltuda vaid neist, samal ajal kui teised inimesed eelistavad elada oma elu õndsas teadmatuses, mitte käia valimas ning üritada ignoreerida kõike poliitilist ja vahel liigkeerulist reaalsust. Mõni inimene võtab teda ümbritseva suhtes teadliku, rohkel informatsioonil ning kaalutlustel baseeruva hoiaku, teine aga võib omandada radikaalsed vaated juba vaid tänu ühele negatiivsele (või positiivsele) kogemusele. Oluline oleks mitte ainult kanda hoolt selle eest, et ühiskonnas oleks liikvel piisavalt adekvaatset infot Euroopa Liidu ja selle olemuse kohta, vaid ka tekitada vastaval teemal diskussioone, et panna inimesi mõtlema oma vaadete üle ning vajadusel neid muutma, kuna kõige hullem kodanikuvorm on ilmselt selline, kes sünnib ja sureb ühesuguste vaadetega.
Euroopa Liidu kodanik on isik, kes on mistahes Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik. Kuid kas me oleme kodanikena võrdsed, kui me pole seda inimestena? Kas elu poolt räsitud ning ühiskonnast kõrvale heidetud isikul, kes omab küll passi samamoodi nagu mõni riigiametnik, on ikka võrdne võimalus rääkida kaasa selle sama riigiametnikuga Euroopa arengut puudutavates küsimustes? Demokraatlike põhimõtete järgi peaks nagu olema, kuigi on loomulik, et olles ühiskonnas kõrgemal positsioonil, on märksa lihtsam oma häält kuuldavaks teha, kui kuuludes selle alamklassi. Inimeste klassidesse jaotumise ulatus ning ühiskonna hierarhilisus on minu meelest tihedalt seotud selle identiteediga, mille moodustab rahvas ühiselt, mitte vaid kõrgklass. Seega tuleks rahva eest hoolt kanda, sest me tahame ju muule maailmale jätta positiivset muljet tugevalt tunnetatavast identiteedist – identiteedist, mis oleks võimeline säilitama iga riigi rahvuslikku omapära, kuid suudaks samal ajal siduda need omapärad harmooniaks, mida me julgeks defineerida kui Euroopa identiteeti.
Noore inimese jaoks mängib tuleviku ning elukäigu määramisel väga suurt rolli tema sünnimaa. Olles eurooplane, olen igapäevaselt osa kõrgelt arenenud kultuurist ning ühiskonnast. Ma õpin nägema elu teisiti kui paljud mu eakaaslased teistes maailmanurkades. Õpin tegema kalkulatsioone teistel ajenditel ning vastavalt sellele kujuneb ka mu maailmapilt vägagi erinevaks. Enamikele noortele eurooplastele on võõrad probleemid, mis võivad tekkida inimese nii-öelda primaarsete vajaduste, nagu näiteks toiduhankimine, rahuldamisel. Samal ajal on vähemarenenud ühiskondades sarnased probleemid igapäevased külalised ning kuna sageli jäävad baasvajadused rahuldamata, pole aega muude asjadega (näiteks eneseharimine ja -teostamine) tegeledagi. Nii nagu minu jaoks on võõras maailm, kus tuleb kasvada ilma koolihariduseta ning pidevalt toetada mitte ainult oma õdesid-vendi, vaid ka vanemaid, olles nende eest vastutav sageli juba päris noorest east, on tõenäoliselt aafrika noortele võõras maailm, kus tuleb igapäevaselt võidelda parema ühiskondliku või sotsiaalse positsiooni pärast, kus raha on kõige aluseks ning kus sageli hüljatakse oma lähedasi või vanemaid edukama karjääri nimel.
Eurooplaseks olemine paneb mind ebavõrdsesse seisu paljude teiste maailmakodanike suhtes, kuna minu jaoks on piirid avatud – mul on tohutult palju võimalusi end igakülgselt arendada, kui vaid soovi ja tahtmist. Ma olen osa süsteemist ning nii nagu oleks minul raske sellest süsteemist välja murda ja alustada elu mõnes arenguühiskonnas, on peaaegu võimatu end süsteemist välja murda näiteks aafrika noortel, kellest enamusel ei avane kunagi võimalust teha väga edukat karjääri ja saavutada kõrgeid positsioone. Samas oleks minust vägagi isekas ning võhiklik väita, et kõik neist seda üldse tahaks. Kuigi ma olen õnneliku ja eduka elu mõõdupuuks võtnud üldeuroopalikult tunnustatud standardid, ei tähenda see sugugi, et õnn seisnebki alati rahalises kindlustundes, kõrgtasemelises hariduses või edukas karjääris. Siinkohal ei taha ma väita, et mu elukvaliteet või põhimõtted oleksid kuidagi pealiskaudsed või ei rahulda mind, kuna elan Euroopas ning sageli väga tehislikus keskkonnas. Lihtsalt sageli võin leida end mõttelt, kas pole avatud piirid ning tohutud valikuvõimalused pigem takistuseks kui hoopis edasiviivaks jõuks?
Paljud skeptikud on võrrelnud Euroopa Liitu Nõukogude Liiduga. Kui varem ei osanud ma selles küsimuses kindlat seisukohta võtta, siis tänases päevas, olles Euroopa Liidu teemadel kirjutanud ning teinud mõningat uurimistööd, võin julgelt öelda, et selle väitega ma kohe kuidagi ei nõustu. Euroopa Liit tähendab liikumisvabadust, Nõukogude Liit aga selle piiramist. Kui juba nii olulises punktis lähevad nende kahe põhimõtted lahku, siis pole neid muudes aspektides mõtet võrreldagi. Minu jaoks on oluline tunnetada maailma enda ümber. Ma ei taha elada mingites piirides või kastis. Kuigi inimesed on maailma omavahel ära jaotanud, loonud riike ja impeeriume, siis tegelikult on ju see planeet meile kõigile ikkagi ühine ja ma leian, et mul on täielik õigus külastada selle kõiki osi. Samuti tahan ma olla teadlik teistest rahvustest, nende erinevustest ja sarnasustest minuga. Ma tahan ennast harida ja seda mitte ainult raamatute, vaid ka kogemuste läbi, ja ma leian, et kuulumine Euroopasse võimaldab mulle kõike seda. Suured võimalused, sama palju kui nad võivad osutuda takistuseks, võivad olla ka eeliseks ja selleks edasiviivaks jõuks, kui neid õigesti kasutada.
> Loe edasi |
|
|