| Noor olla on vanade unistus, noored unistavad aga edukast vanadusest – sellest, et seatud sihid oleks tegelikkuseks saanud. Elu on aga tihtipeale karm: unistused ei täitu iseenesest, selleks tuleb teha tegusid. Teadagi. Teemal, kuidas unistused tõeks saavad, on väga palju heietatud, aga sellest, kuidas üldse tegudeni jõutakse, räägitakse palju vähem. Ometi pole see sugugi vähem oluline, eriti kui unistusi on palju. Unistus iseenesest on lihtsalt idee sellest, kuidas minu elu peaks kujunema, millega tegelen, kellega ja kellena tegutsen. Ise noor olles tean, et ideede puudust ei ole, pigem vastupidi – neid on liigagi palju. Kuidas valida nende seast just see õige? Mille järgi otsustada, milline unistus «töötab» ja on mulle võimetekohane?Niisiis, ma tahan avada juuksurisalongi, mahlabaari, kinobaari, tantsustuudio, teatri, tuua sisse elektroonilisi tantsumänge ja lõõgastumiskapsleid... «Jeerum, kõik nii head ideed!» mõtlen ma ise – ja kõik on teostatav. Enamiku puhul tuleb aga tegemist teha tiheda konkurentsiga ning arvatavasti peab kodu panti panema või istutama rahapuu. Mõtlen ja analüüsin. Mõne idee teostamine tundub liiga keeruline ning asi jääb kõrvale, mõni areneb edasi ja tekitab uue idee. Rändad pidevalt ettevõtlusametite ja -inkubaatorite internetilehekülgedel: selle jaoks ei saa, sest on nii ja naa, baaridele raha ei anta... Siis proovid kokku ajada need inimesed, kellel tundub olevat piisavalt nuppu, et kirjutada projekte ja taotleda raha, aga nad on noored, nagu sa isegi. Alguses on tohutu vaimustus, siis koperdavad millegi otsa, kus on vaja teha rohkem kui üks liigutus korraga, jälle seisak. Prooviks midagi muud, lihtsamat. Jälle sama jada, mis lõpeb entusiasmi surmaga. Vahepeal avastad kogu möllu sees, et reedeõhtune klubisseminek eesmärgiga leida «investor» polegi nii loll – mingil hetkel kõlab see lausa nagu bisnisplaan. Jääd oma ideedest purju ja kaotad reaalsusetaju, mistõttu vähimgi tagasilöök mõjub justkui pohmell. Tegelikult tead, et on vaja olla kogu aeg kaine, mitte joobuda lõpptulemusest. Astuda samm sammu haaval, mitte mõelda ennast juba mäetippu. Vägisi tuletab meelde budismi, mille järgi on tähtis teekond, mitte eesmärk, kuigi jah, budism, äri ja omakasu päris kokku ei käi. Idast pärinevad veel mõned targad mõtted, mida kõrva taha panna, olles teel potentsiaalsusest aktuaalsusesse: näiteks teadmine, et ainuke konstantne asi maailmas on muutumine (Tao). Midagi muuta on muidugi väga raske, kuid teadmine sellest peaks siiski seljatagust kindlustama, sest tegemist on millegi orgaanilise ja loomulikuga. Hea võrdlus sünnitamisega: alguses kannad üheksa kuud, mõeldes sünnitusele, ja kui see on lõpuks ära olnud, häälestud lapse kasvatamisele, koolitamisele ja kõigele muule, mis suuremaks saamisega kaasneb. Absurdne oleks mõelda juba eostamise hetkel sellele, kuhu ülikooli võsuke panna!!? Pärast pikemat mõtlemist ja uurimist tekib uus ja veidi «budistlikum» mõte teha HEAD vanadele ja ideede vaeguse all kannatavatele inimestele ning hakata tegelema hoopis ideede müügiga. Samas näitab kogemus, et mul on raskusi konkreetsete tegudeni jõudmisega... või äkki peaks kõigepealt ise otsima tegutsevaid inimesi... Lõpuks avastan seitsmekümneaastasena, et pole kogu elu suutnud teha muud kui kirjutada sellest, kuidas ma «teen ära». Vanadusnõder aju ei suuda enam meeldegi tuletada, mis see oli... ehk kirjutamine? Mis teha, elu iroonia on karm?! |
