Jaan Tätte on osanud alati talle omasel lüürilisel naivistlik-humoorikal moel rääkida asjadest, mis siin ja praegu meile olulised. «Ristumine peateega» käsitleb raha võimu inimese üle, «Palju õnne argipäevaks» keskea kriisi, kõige taustal eskapismi. Samad teemad kerkivad esile ka «Meeletus», mis nüüd on olemas ka filmina. Peategelane Toomas Jaansoo eristub teistest juba alguskaadrites - kui nõukaaegses koolis kästakse selga panna ülikond, paneb tema skafandri. Mäletate Mike Nicholsi filmi «Elluastuja» (The Graduate)? Sealgi paneb kooli lõpetanud peategelane selga kingitud tuuriülikonna, milles olek mõjub üksildase ja hirmutavana nagu eesseisev täiskasvanuks saaminegi.Siis seisab Jaansoo kohtu ees tunnistust andmas. Saame teada pruudiröövist sõbra pulmas, mis annab talle abikaasa. Hakkaja mees, ja seda kõik järgnevad kümme aastat. «Ma usun, et paljudel on aeg-ajalt tekkinud küsimus, et mis kuradi elu ma elan. Minul tekkis ka. Ma olin ju kogu aeg mõelnud, et natuke veel ja siis kohe hakkan ma oma elu elama. Et viin veel selle projekti lõpuni ja siis! Aga mis siis, kui seda «ja siis» ei tulegi? Kui kõik jääbki nii? Ja siis käis mul «klõks». Ma otsustasin, et ma vähemalt proovin. Elada täiesti «null-elu». Kusagil ilma otsas...», tunnistab filmi peategelane kohtu ees seistes. Eskapism on moodne, sest tehislik ja inimvaenulik linnakeskkond kurnab. Valgustusajastu ideaalid tõusevad taas esile. Eks määratlenud Kant valgustust inimese väljumisena «omasüülisest alaealisusest» ning püüdlusena alati ja igas olukorras «mõtelda ise». Kas just isemõtlemiseks ilma otsa peab kolima, kuid ju siis leidub looduses ja juurte lähedal see valgus, mis tehnoloogilises tõtlevas maailmas inimhingel puudu jääb. Ärkamine kurgede kluugutamise saatel metsatalus on hoopiski midagi muud kui kärarikas kiirustav linnahommik. Lavastajal ja operaator Mait Mäekivil jagub silma ja aega meeleoluks – haralise tamme võimas tüvi, sipelgapesa, päikeseloojang, metsa rohelus, järve sillerdus, parmude pinin kuumal päeval. Tõttav linnatempo aeglustub maal ja ka film saab uue rütmi. Peategelast kehastaval Rain Simmulil pole kerge ülesanne. Kes see Toomas Jaansoo siis on – kas ületöötanud ja ärapööranud ärimees, sõnumitooja, egoistlik elunautleja või lihtsalt keskealine meesterahvas, kes oma murede eest metsa põgeneb? Peaaegu nagu ürgmees Niika «Karu südames». Jaansoo kuju peaks portreteerima nn võitjate põlvkonda, kes tööd rabades edu saavutasid, ent kaotasid sealjuures pereelu ja said tõsised terviseprobleemid või viis hoopis infarkt nad liiga noorelt teise ilma. Simmul mängib ühte sellist, aga ei pääse hästi tervikuna esile - värvikas kõrvaltegelaste galerii tekitab küll palju nalja, aga nende ilmumine ei aita alati peategelast avada. Linnas ja maal elavate inimeste vastandamisel võimendatakse stereotüübid mõnusasti groteski piirile. Aivar Tommingase traktorist on superhea – missugune nauditav dialoog areneb tema ja peategelase vahel! Stseen vallavalitsuses paneb aga väljapeetuselt lihtsalt vaimustuma – otsekui elust maha kirjutatud! Indrek Taalma kehastatud äripartner Pets on tubli Eesti ärimehe koondportree – ammendamatu energiavaruga tegelane, kes vajab võimsaid autosid, tümpsu, naisi ja alkoholi. Tema tantsust kujuneb filmis iseloomulik sümbol – lakkamatu mõttetu tõmblemine. Mees, kes võtab sealt, kust võtta annab, sõprus ja partnerlus ei sega. Grotesk? Pigem realism. On raske leida rohkem äraleierdatud tõde kui see, et õnn ei peitu rahas. Küünikud ütlevad, et õnn ei peitu rahas, vaid väga suures hulgas rahas. Mõnele on raha vabaduse sünonüüm. Igatahes on raha meie aja usk. Oravaratas, mis kunagi ei peatu ja millega kaasneb hirm rattalt maha pudeneda. Ent stopp! Kes seda ratast ikkagi sõtkub? Üksi ratas ei pöörle, kui seal jooksjaid ei leidu. Kui sa ei ole rahausku, siis mis usku sa oled? Usuteema kerkib filmis esile juba alguses - juhuslikult, kuigi film ongi ennekõike usust. «Ma olen rohkem usumees,» poetab Toomas ühele külalisele, aga mis usku või miks, ei näi ta isegi teadvat. «Usku on inimestel vaja, ja ruttu,» ütleb ka saladuslik kummikutes neiu (Mari-Liis Lill), kes peategelast paar korda metsatalus külastab. Alguse saavad rituaalid: vastu puud koputamine ja lõkke ümber tantsimine, kardin üll. Aga kuidas selliste lapsikute asjadega nende rahauskujate vastu saada, kes su paljaks teevad? Isegi nood head inimesed maalt tahavad vaid raha saada, selle saanud, hakkavad kiiresti säetama, nagu nad ütlevad. Ka kummikutes neiu ei tule enam. Valgus küll paistab, aga kes seda vaadata viitsib kui vaene inimene näitab. Räägiks rikas, siis veel võiks. Säärase jõhkra tõdemuseni jõutakse ses nn südamlikus komöödias. Filmi lõpp on üllatuslik, arvake ära. Niisiis – mitmeplaaniline algmaterjal puudutab vaatajat, kuid pole ka liigtõsine, muusika toetab tegevust vaimukalt, näitlejad on head, lavastajal on õnnestunud teatraalsele loole filmihingus sisse puhuda. Ei oskagi nagu rohkemat tahta. Tuleb vist tunnistada, et oleme õnnelikud. Head filmielamust!
> Loe edasi |
