| |
|
 |
Üksteisele toeks. Markko Märtin, Marie Park ja William Park.
Foto: Tõnu Kees |
|
Michael Parki kogunes saatma sadadest inimestest spaleer
(9)
07.10.2005 00:01
Tõnu Kees, Ledbury
Kommenteeri | Loe
kommentaare
 «Ma ei saa sellest iialgi üle. Ja sina jääd alatiseks kõige paremaks kaardilugejaks ja isaks kogu maailmas, kes ühel tüdrukul üldse olla võib,» kirjutas Victoria Park hüvastijätukirjas oma hukkunud isale.
«Niisiis, ma tahan, et sa võtaks endaga taevasse kaasa ainult head mõtted rallist ja ära kunagi meenuta sinuga juhtunud õnnetust,» jätkas väike tüdruk kirja, mis Walesi rallil traagiliselt hukkunud Michael Parki eilsel matusetalitusel ette loeti. «Kõik on sinu pärast nii mures,» läks kiri edasi. «Ja kuigi inimesed ütlevad, et oled surnud, jääd sa alatiseks minu isaks, kes on elus kogu oma hiilguses.»Märtin lese kõrval Et Markko Märtini kaardilugeja elu ja surm tõepoolest paljudele korda läks, tõestas matusele tulnud inimeste vool. Juba tund enne talituse algust lakkamatus reas saabunud autod täitsid improviseeritud parkimisplatsid pilgeni. Pikas pärgade reas ilutsesid ka eestlaste saadetud kimbud. Rallimaailma kuninglik kaardivägi oli kohal peaaegu kogu hiilguses – tiimijuhtidest mehaanikuteni. Tipp-pilootidest jäi kõrvale vaid teist aastat järjest maailmameistriks kroonitud Sebastien Loeb. Petter Solberg oli seevastu kaasa võtnud ka abikaasa ja pisipoja. Kuna iidne St. Bartholomew’ kirik, kus 39-aastaselt hukkunud Park omal ajal ka ristiti ja laulatati, mahutas vaid 400 inimest, pääses sisse nimekirja alusel. Mitusada ukse taha jäänud leinajat moodustasid omaette pika ja kurva spaleeri. Suletuks jäid väravad ka ajakirjanikele ja fotograafidele. Kui kirikukellad kell 11.50 kohaliku aja järgi lööma hakkasid, tõsteti Michael Parki sark, mida teel surnuaeda oli ilustanud tema võidusõitja kiiver, autost välja. Peakaitse tseremooniameistri väljasirutatud kätel ees, kirstu kandvad Peugeot’, Subaru, Fordi ja Mitsubishi vormis mehed järel, asuti kallist kolleegi viimsesse peatuspaika kandma. Sarga taga kõndis langetatud päi Märtin, hoides käest hukkunud sõbra lesel Marie Parkil. Nende kõrval sammusid Parki lapsed – kümneaastane Victoria ja seitsmene William. «Täna ei langeta me leinas pead üksnes siin, Much Marcle’is,» teadustas talitust läbi viiv vikaar. «Just praegu mälestatakse Michaelit ka Eestis, kus ta väga armastatud oli.» Üksteise järel sõna saanud ralliässad, Parki sõbrad, meenutasid hukkunut suurepärase inimesena. Lahkunu parimaks semuks peetav Robert Reid ütles, et tülitses Michael Parkiga 15 aasta jooksul vaid korra. «Kord olime meie Richard Burnsiga temast ja Steve Bennetist kümme sekundit kiiremad ning Michael lihtsalt ei suutnud uskuda, et me kuskilt otseteed ei sõitnud,» kirjeldas Reid seika minevikust. «Hiljem naersime juhtunu üle, teinekord tuli lugu ka õlleklaasi taga jutuks.» Ideaalne kooslus Reidi sõnul armastas hüüdnime «Beef» kandnud Park rallit kirglikult – pärast isa surma olnud see ainus pidepunkt, mis teda veel õigel kursil hoidis. Parki unistus oli saada maailmameistriks, tiitlini tahtis ta jõuda kindlasti koos Märtiniga. «Michael oli pärit Much Marcle’ist ja üritas sinna alati võimalikult ruttu tagasi jõuda,» meenutas Reid. Kui neil viimati tuli omavahel jutuks 2006. aasta lepingu ebakindlus, rääkis Park plaanist investeerida paari kohalikku ärisse. «Much Marcle oli paik, kus Michael tegelikult olla tahtis,» teadis ta. Parki ja Märtini mänedžer Paul Turner leidis, et tema hoolealused moodustasid ideaalse meeskonna: «Michael oli Markko jaoks parim kaardilugeja. Ta oli võimas, kuid ei pingutanud iial üle. See oli väga tasakaalustatud suhe – nad olid väga erinevad nii taustalt kui iseloomult, ent välja kukkus fantastiline kooslus.» «Michael Park oli kõigi jaoks sõber, paljude jaoks parim sõber. Ning mitte kellegi vaenlane,» võttis Turner kokku kogu rallikaravani seisukoha.
|
