Foto: Corbis/SCANPIX

Vasakpoolsed, paistab, et tegid seda jälle. Nii nagu nad on käivitanud ajaloos ridamisi klassivõitlusi, nõnda viskasid nad eelmise nädala hakul esimese õlisahmaka soolise võrdõiguslikkuse hõõguvasse lõkkesse.

Nimelt saatis Sirje Kingsepp, Eesti Vasakpartei esimees, soolise võrdõiguslikkuse vastsele volinikule Margit Sarvele kaebuse Postimehe peale. Kingsepp nimetas täiesti põhjendamatuks ja sooliselt tasakaalustamatuks, et Postimees oli lubanud enne kohalikke valimisi tutvustada lugejatele parteide platvorme kuue inimese kaudu, kellest viimne kui üks on mees.

Samal teemal: Soovolinik (4)

«Samuti on Postimees pööranud oma teistes artiklites tähelepanu peamiselt vaid meeskandidaatidele,» kirjutab Kingsepp kaebuses. «Kuna Eesti meespoliitikud on enne valimisi silma paistnud peamiselt poliitikuid kompromiteerivate tegudega, siis on säärane teguviis ajalehe poolt eriti taunitav.»

Võrdõiguslikkuse volinik asus tööle alles sellest nädalast, mistõttu Kingsepp läkitas kaebuse ka sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonnale.

Sinna pole neid seni palju saabunud. Võrdõiguslikkuse osakond, mille eelkäijaks oli ligi üheksa aastat tagasi loodud võrdõiguslikkuse büroo, on siiani jaganud nõu seoses erinevate diskrimineerimise küsimustega – naistele rohkem kui meestele –, kuid ametlikke päringuid ehk kirjalikke dokumente kodaniku andmetega, nagu saatis Kingsepp, on laekunud vaid üksikuid. (Vähemasti pole osakonna andmeil soolise võrdõiguslikkuse nimel Eestis veel kedagi kohtupinki tassitud.)

«Päringute vähesust ei saa kindlasti samastada passiivsusega,» väidab sotsiaalministeeriumi pressiesindaja Katrin Pärgmäe. «Pigem on tegu teemaga, mis inimesi huvitab, kuid kus stereotüübid ja eelarvamused ühiskonnas on veel piisavalt tugevad, et inimesed ei julge ametlikke infopäringuid esitada.»

Ent ega soolise võrdõiguslikkuse osakond, mis on seni seisnud meeste-naiste võrdväärse kohtlemise nimel peetava võitluse eesliinil – ja on seetõttu pidanud taluma arvukaid rünnakuid nii meedias kui koolitusüritustel –, pole iseenesest sugugi võrdõiguslikkuse etalon.

Kaks ühe hinnaga

SVOs, nagu võrdõiguslikkuse osakonda lühemalt nimetatakse, on ametis viis palgalist ja kaks projektitöötajat, viimne kui üks neist naine.

Pikka aega tuli osakonna kodulehel päringu esitamiseks avada veebikülg women.sm.ee (women – ingl. k naised).

Kui sotsiaalministeeriumi koduleheküljel klikkida soolise võrdõiguslikku teemale, vaatab seal esimesena vastu naiste koostöö edendamise projektideks eraldiste taotlemise ja andmise kord.

Ja alles hiljuti, septembri keskel, plinkis ministeeriumi veebiküljel kutse kvoodidiskole, millele oli lisatud peibutis: «Kaks meest ühe hinnaga!»

Kadi Katharina Viik (32), kes juhib võrdõiguslikkuse osakonda selle aasta algusest, tunnistab, et naiste absoluutne ülemvõim tema alluvuses on miinuseks ning lubab tegutseda selle nimel, et mehi juurde värvata. Ta nimetab seda positiivseks diskrimineerimiseks. «Arvan, et organisatsioonile tuleb kasuks, kui mehed-naised jaguneks võrdsemalt,» möönab ta.

Need üksikud mehed, kes seni on SVOs ametis olnud, pole sinna pikalt pidama jäänud. Ühed on edutatud uutele postidele, teised lahkunud muudele jahimaadele.

Õnnetu nimi

Küll aga on mehed ülekaalus osakonna kevadel käivitatud blogile ehk veebipäevikule (svos.blogspot.com) reageerijate hulgas.

Naiste-nimelist päringukülge soovisid ministeeriumi töötajad Viigi teada juba kevadel muuta sooneutraalseks, kuid IT-töötajad venitasid sellega.

Suvel läks viimaks käiku paralleelne aadress gender.sm.ee (gender – ingl. k sugu) ning naiste-nimeline külg pidi lähiajal sootuks kaduma. «See oli tööõnnetus, et selline nimi sai valitud,» tunnistab Viik.

Miks on suurem jagu võrdõiguslikkuse osakonna tegevusest suunatud naiste heaks, tuleneb Viigi sõnul lihtsalt sellest, et kuni napib näiteks silmapaistvaid naispoliitikuid, tuleb nende arvu suurendamise nimel tööd teha.

Ta lisab, et kui puudus oleks meespoliitikuist, tuleks tegelda nende esileaitamisega.

Pealekauba, usub Viik, kui aidata ühte sugupoolt, siis laieneb sellest tõusev kasu ka teisele sugupoolele.

Aga veebibänner, mis pakkus kahte meest ühe hinnaga, oli mõeldud irooniana, lausub Viik. Seda enam, et sotsiaalministeeriumi 213 töötajast on napilt viiendik aadamasoost.

Just meeste vähesusega on seletatud tõsiasja, miks on sotsiaalministeeriumis nn unisex-kemmergud, kus soovi korral saab siiski välisukse lukku panna, et seal üksinda olla.

Kantsler Maarja Mändmaa, kes lasi need kolm aastat tagasi ehitada, ei tahtnud oma otsust põhjendada, andes pressiesindaja vahendusel teada, et on nõus kommentaare andma sisuliselt oluliste teemade kohta.

Paraku on massimeedia kaasabil saanud just nimelt uniseks-tualettidest soolise võrdõiguslikkuse nn vapiloom, ehkki Viigi kinnitusel ei ole tema osakonnal selle teemaga vähimatki pistmist.

Ometi pidi ta hiljuti koos kolleegidega alla neelama kirjanik Kalle Käsperi SL Õhtulehes ilmunud kriitika, kus autor süüdistas neid ühiskäimlate propageerimises ning väitis, et võrdõiguslikkuse eest võitlevad «naised, kes pole abikaasarolliga toime tulnud ja kes oma kibestumuse valavad välja kogu meessoo peale».

Kiivas hoiak

SVO-naised hoiavad madalat profiili. Vaatamata korduvaile palvetele lubas Viik neist peale enda Postimehega kohtuma vaid Kristiina Luhti (30), kes tegeleb inimkaubanduse ja prostitutsiooni teemaga.

«Ma ei pea otstarbekaks seda, et igaüks suhtleks meediaga,» sõnab Viik. Samuti ei soovinud SVO-naised avaldada andmeid perekonnaseisu ja laste arvu kohta, pidades seda töö seisukohast väheoluliseks.

Postimehe päringule töötajate vanuse kohta avaldas pressiesindaja üllatust, sest naisterahvailt polevat viisakas vanust küsida.

Pärast vastuväidet, et sellist hoiakut ilmutades läheb ta vastuollu soolise võrdõiguslikkusega, nõustus pressiesindaja lehe palvet täitma.

Need, kes soolise võrdõiguslikkuse temaatika arengut Eestis kõrvalt jälginud, hindavad, et varasem naisõigusluse poole kreeni kiskunud lähenemine on muutunud SVOs tasakaalukamaks.

Osakonna eelmise juhi Ülle-Marike Papi (59) aegne kallutatus eevatütarde kasuks tulenes Eestis juurdunud kauastest arusaamadest, et mehed käivad tööl ja teenivad perele elatist, naised kasvatavad lapsi ja teevad kodutöid.

SVO nüüdne juht, Rootsis tervishoiuökonoomika alal magistrikraadi kaitsnud Kadi Viik rõhutab korduvalt, et esiteks on naisõiguslus vaid soolise võrdõiguslikkuse üks osa, ning teiseks ei võitle tema osakond kellegi eest ega aja mingit oma poliitikat.

«Me ei langeta siin otsuseid iseend peeglist imetledes,» lausub ta. «Me viime ellu seda, mida poliitikud on otsustanud.»

Ometi ei tähenda see, nagu puuduks Viigil nägemus, mis on tema arvates need teemad, mis nõuavad teistest suuremat tähelepanu.

Esiteks naistevastane vägivald, mida Viik nimetab soolise ebavõrdsuse kõige jõhkramaks ilminguks.

Ta viitab sotsioloogilistele küsitlustele, mis pidid näitama, et naised saavad Eestis üheksa korda sagedamini peksa kui mehed.

Vägivaldsed suhted

Samas leiab samalaadseid uuringuid nii Inglismaalt, Kanadast, Soomest kui Ameerikast, mis näitavad, et naiste ja meeste vägivaldsusel pole lähisuhetes peaaegu mingisugust erinevust.

Tähtsuselt järgmisena märgib Viik poolteist aastat tagasi jõustunud soolise võrdõiguslikkuse seaduse rakendamist, mis tähendab, et inimesed oskaks sellele toetudes oma õigusi kaitsta.

«Taotleme seda, et iga inimene saaks end teostada soost sõltumata,» selgitab ta, «et inimesel oleks vabadus olla see, kes ta on, ilma et peaks vastama mallidele ja ettekujutustele, kes ta teiste arvates peaks olema.»

Ja kolmandaks – «Mõtlen, kuidas seda sõnastada,» peab Viik korra aru – tulevad mehed. Eeskätt see, kuidas saavutada, et isad jääks rohkem lapsehoolduspuhkusele ja jääks näiteks haigestunud väikelastega tihemini koju.

Selgitamaks välja, mis Eesti mehi painab, on praegu koostamisel teoreetiline vundament meesuuringuteks. Kuid ilma selletagi võib oletada, et meeste seis osutub kohutavamaks kui naistel.

Poiste väljalangemus põhikoolist on kaks korda suurem kui tüdrukuil. Kõrgkooli lõpetab kaks korda rohkem neide kui noormehi. Enamikku ohtlikest ja tervist kahjustavaist töödest teevad mehed.

Tagatipuks elavad Eesti mehed keskmiselt ligi tosin aastat vähem kui naised. Selle tõsiasja kõrval on rohkem meeste pilte ajalehtedes või nimesid valimistel lihtsalt köömes.

Naisõiguslaste äärmuslikke nõudmisi

Vabanegem abielust

Rootsi juhtivate feministide hinnangul on saabunud aeg heita abielu ajaloo prügikasti. Nende esimesel aastakoosolekul kõlas selge nõudmine, et abielu kui institutsioon tuleb lammutada, sest nagu on öelnud üks feministide eestkõnelejaid Gudrun Schyman: «Abielu ei tähenda muud kui kontrolli teise inimese üle, sest abielus on selgelt piiritletud rollid ja vastutus.»

Rootsi naisõiguslaste nägemuses tuleks abielu asendada uue kooseluliigiga, mis kiidab suhte heaks soost hoolimata ning peab aktsepteeritavaks ka rohkem kui kahe inimese vahelist liitu.

Mehed hümnist välja

Austria tervishoiuminister Maria Raucht-Kallat peab rahvushümni liiga seksistlikuks, sest seal esineb lause «Austria on võimsate meeste isamaa». Ta tegi ettepaneku, et hümnis, mis põhineb ühel Mozarti kantaadil ning millele kirjutas 1947. aastal sõnad naisluuletaja Paula von Preradovic, kasutataks mehi kirjeldavate sõnaühendite asemel midagi neutraalsemat.

«Austria rahvushümn peab olema iga austerlase identiteedi osa,» on nõudnud Raucht-Kallat. Ühtlasi on ta märkinud, et naiste teadlikkus selles vallas vajab veel tõstmist.

Nabaalune pidupäev

Ameerika kõrgkoolid tähistavad naisõiguslaste eestvedamisel veebruaris V-päeva, kuid see lühend ei tähista mitte armastusele ja sõprusele pühendatud valentinipäeva, vaid vagiinapäeva.

Päeva korraldajad kutsuvad end vagiinasõdalasteks ning nende õhutusel on sellest saanud päev, mil naised võivad kogu oma viha meeste peale välja valada. Vagiinapäeva ellukutsuja on Eve Ensler, kelle kuulsaim teos on näitetükk «Vagiina monoloogid».

Lesbilisus elunormiks

Radikaalsed naisõiguslased võtsid juba 1970. aastatel laste sünnitamise ja kasvatamise vastase hoiaku. Nende ideaaliks sai lesbilisus, sest see on tõeliselt naistekeskne ja naistest lähtuv seksuaalsus. Enamgi veel: nad süüdistasid heteroseksuaalseid naisi vaenlasega magamises. Nende naisõiguslaste keskseks teesiks sai väide, et kõik naised, isegi biseksuaalsed, mitte ainult ei saa, vaid lausa peavad hakkama lesbiks, et suunata oma energia naiste toetamisse ja armastamisesse.

Liialdatud süüdistused

Lääne naisõiguslased väidavad, et ülikoolides langeb iga neljas naistudeng vägistamise ohvriks; et naised teenivad vaid kolm neljandikku sellest, mida teenivad mehed; et 30% naiste tehtud kiirabi väljakutseid on tingitud kodusest vägivallast; et tervishoiukulutused naistele on palju väiksemad kui meestele; et tüdrukuid tabab kasvueas poistest märgatavalt suurem enesehinnangu langus; et sugudevahelised erinevused on pelgalt sotsiaalne konstruktsioon, mil pole bioloogiaga peaaegu midagi pistmist.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 2.45