Foto: Andrus Peegel

Ometi tahan teha just seda, kuna mida edasi, seda rohkem tundub mulle, et see erinevus – või õigemini selle märkamata jätmine koos kõige sealt tulenevaga – on aidanud maailmal muutuda selliseks, kus kõik need probleemid on mitte ainult et võimalikud, vaid lausa ootuspärased.

Tahan niisiis eristada arusaamist ja mõistmist. «Arusaamise» all pean siin silmas sellist taipamist, millel on oma konkreetne objekt, näiteks kogum lauseid (tõdesid, seadusi) ja mis on vähemal või rohkemal viisil suhtestatud arusaaja olemasoleva maailmaga.

«Arusaamine» tähendabki uute lausete asetamist juba omaksvõetud mõistete ja väidete võrgustikku. See tegevus käib kindlate reeglite alusel, mõistuslikult, ning see, kes aru saab, ja see, millest aru saadakse, on selgesti eristatavad. Enamik sellest, mida meile õpetatakse koolis, eeldab nimelt arusaamist, ja pidevalt uutest asjadest aru saades omandame me ühtlasi kogu aeg uusi reegleid, kuidas üha uuematest asjadest aru saada.

Ometigi on võimalik saada asjast aru seda «mõistmata». Me võime näiteks kujutada ette olukorda, kus meie ees seisab võõrkeelne tekst meile arusaadavas kirjas ja me oskame seda ka hääldada. Me võime lugeda selle kõva häälega ette, samas midagi taipamata tema sisust.

Vahe arusaamise ja mõistmise vahel on mu meelest analoogiline, ainult et asub aste kõrgemal. Ma saan aru lause tähendusest, kuid ei mõista, mida see ütleb. Natuke sarnane võiks olla algaja õpetlase kogemus, kes on küll juba selgeks õppinud hulga oma eriala juurde kuuluvaid võõrsõnu ja suudab neid isegi mõnedes uutes kontekstides korrektselt korrata, kuid nurka surutuna ei suuda ühtki neist ära seletada.

Mõistmise kaudu me muudame oma maailma osaks midagi, mis sinna varem ei kuulunud ja millel ei olnud seal ees ootamas ka oma loogilist kohta. Mõistmine on sisemine ja kogemuslik, samas kui arusaamine on väline ja ratsionaalne. Mõistmises kaob mõistja ja mõistetava vahel selge piir, nende kokkupuutes saab võimalikuks mõistmise kogemus.

Ma saan kunstiteosest aru, kui ma võin öelda, mida/keda see kujutab, ja suudan näiteks stiiliomaduste põhjal öelda, millisest ajaloolisest perioodist või koguni millise meistri käe alt on see pärit; ma mõistan kunstiteost siis, kui ta mind isiklikult, vahetult ja kordumatul viisil kõnetab.

Minu arusaamine on väljendatav sõnades, kuid mõistmine mitte tingimata. Arusaamine seostub seletuse, mõistmine tõlgendusega. Muidugi on mu sõnakasutus siin mõnevõrra meelevaldne, kuid see ei tee mu meelest vahet nende kahe vahel siiski olematuks.

Kuigi erineva maitsega mõtlejad enamasti eelistavad üht teisele, peaks tegelik taipamine (nimetagem seda nii) tingimata sisaldama mõlemat. Arusaamine ja mõistmine peaksid toetama teineteist samavõrra kui sõnaline ja kogemuslik mälu. Müstiku meditatsioon ei sisalda arusaamist ja teisalt ei eelda televiktoriin mõistmist, aga kõik tegelikkuse kogemise vormid, mis jäävad nende kahe äärmuse vahepeale, peaksid toetuma mõlemale korraga.

Hiina maailmapildist tuttav hämara/naiseliku yin- ja selge/meheliku yang-alge teineteisessepõimumine kujutab tegelikkuse pingeid selles osas oluliselt paremini kui positivistlik tõenarratiiv. Ei ole ju võimalik, et ma teen hästi midagi, millest ma saan küll aru, kuidas see käib, kuid ei mõista, miks see on vajalik, täpselt nagu pole minust suurt abi loota ka hädalisel, kelle rasket olukorda ma täielikult mõistan, ehkki ilma tema probleemidest aru saamata.

Galileo Galileile omistatakse tema ajal veel mitte nii pahaendeliselt kõlanud lauset «mõõta ära kõik, mis on mõõdetav, ja muuta mõõdetavaks kõik, mis seda ei ole». Praeguseks on seda mõõdetamatut küll järjest vähemaks jäänud, kuid paradoksaalselt saame me just seetõttu oma maailmast halvemini aru.

Katkestus mõistmise ja arusaamise vahel, mis peaks jõudma kätte alles hetkel, kui mälumängur ja müstik teineteisega rääkida ei suuda, on tulnud igaühele meist oluliselt lähemale.

Panen seda tähele, kui tutvun veebipõhiste õppemetoodikatega ja kui üritan koostada oma loengukursuste juurde toimivaid powerpoint-slaide: need tehnoloogiad eeldavad vaikimisi, et seda, mis mul öelda, on põhimõtteliselt võimalik lagundada sõltumatuteks, loogilises järjestuses selget joont moodustavateks minimaalseteks teadmise fragmentideks, mis peavad üksteisega ühilduma umbes nagu lego-klotsid.

Mõistmisel, mis saaks tekkida ainult nende vahel, ei ole sellel pildil kohta. Ja kui ma samal ajal avan mõne postmodernse mõtleja tuntud teose, hakkab mulle mõne aja pärast tunduma, et tema iseenesest elegantsete ja esmapilgul peadpööritavalt mitmetasandilistena tunduvate mõttekäikude taga ei ole tegelikult alati üldse olemas rangemat mõistelist süsteemi, mis võimaldaks tema teose erinevate hetkede liitmist üheks tervikuks – et tegemist on tekstiga, mis toimibki ainult kui ühes igavikulises hetkes pidevalt jätkuv ja pidevalt ennast teisendav lause, teisisõnu sõnadest ümbritsetud seisund, millel ei ole enesest kaugemal asetsevat sihti.

Ühel pool on tasalülitatud mõistmine, teisel arusaamine. Võimu juurde sattudes (ükskõik, kas ühiskonnas või seltskonnas) üritab kumbki neist teist poolt alistada ja marginaliseerida. Kuna meie maailmas on praegu jäme ots arusaajate käes, siis tuleb kahtlemata astuda välja mõistmise kaitseks, ent kui olukord oleks vastupidine, ei oleks see millegipoolest parem.

Meid vahetult ja konkreetselt puudutav probleem tuleneb sellest, et arusaamine ilma mõistmiseta lubab meil kodustada võõrandumist. Kõiki asju on mugav ja võimalik lihtsalt ning arusaadavalt ära seletada, sest me ei eeldagi, et neid peaks mõistma. Tegelikkuses toimuv upub keelde: juriidiline korrektsus kustutab eetika, kvantitatiivsed majanduslikud näitajad ning nõudluse-pakkumise pingestikus kujunev hind asendavad kvaliteedi.

Satume maailma, kus ma saan küll aru, et ärimees X ei ole kurjategija, kuid ei suuda seda mõista, saan aru, et Y räägib parlamendi arupärimisele vastates tõtt, aga mõistan, et ta valetab.

Mis kõige hullem: olen peaaegu kindel, et ta mõistab seda ka ise. Ja oletan, et tal on natuke kurb, et ta seda mõistab, ehkki samas veidi kergem sellest, et ta saab aru, et tegelikult ei ole ta millegagi eksinud. Või mõni kunstnik või kirjanik: ma saan aru, mida ta oma tööga öelda tahab, ja mõistan, et tegelikult ei loonud ta oma teost hoopiski sellepärast. Katkestus mõistmise ja arusaamise vahel juhtub peaaegu paratamatult, kui emb-kumb pool pääseb piiramatule võimule.

Inimest, kes iseenese tegudest mõeldes saab neist aru ühtmoodi, kuid mõistab neid hoopis teisiti, võiksime nimetada katkiseks. Võimalik, et aeg-ajalt sattuv rebenemine ühest või teisest kohast, oht katki minna, ongi iseenesest midagi, mis kuulub inimeseks olemise juurde, ning tuleks ettevaaatlik olla pigem nendega, kes kinnitavad, et nemad ja nendetaolised on jäägitult terved, esindavad puhtaid põhimõtteid või puhast verd, või kuulutavad puhast maad.

Samal ajal on just parandamatult katkistele omane arvata, et tegelikult on katki ka kõik nende kaaskodanikud, ehkki nad üritavad pugeda terviklikkuse maski taha.

Nende arvates on katkisus tegelikult norm, nagu seegi, et seda on kombeks teiste eest varjata. Ja see mõte ongi võib-olla hetk, mil katkisus muutub pöördumatuks. Katkine kurjategija kahetseb oma tegu ainult küünilises lootuses, et see kergendab karistust.

Ehkki see ei pruugi välja paista, on siin selge seos: mida veenvamalt me õpetame oma lastele, et tegelikkus on neile piisavalt arusaadav väikeste ja konkreetsete teadmiskildude kaudu, mida saab pragmaatiliselt kasutada oma projektide teostamisel, ning et rohkemat mõista ei ole seal midagi, seda kindlamad eeldused loome nende katkiminekuks, sest innustame neid mitte mõistma neid endid. Väga raske on elada ühiskonnas, kus katkisusest saab eeldus elus edasijõudmiseks. Oleme sellele ohtlikult lähedal.

Minu soovitus valimisteks: ärge hääletage ühegi seltskonna poolt, kelle seas märkate katkisi inimesi.

Tänasest ilmub igal laupäeval ühe Eesti mõtleja essee.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 4