Õpikukirjastuste ja eesti kirjanike vahel on tekkinud konflikt, õieti lahvatas avalikuks vana tüli. See toob ilmsiks vastuolu, kus ühelt poolt kasutatakse eesti kirjanike loomingut kirjandusõpikute hädavajaliku osana, kuid kirjanikke endid, oma loomingu omanikke, ignoreeritakse. Seda kahel viisil. Esiteks leiame, et kirjastustel oleks viimane aeg loobuda suhtumisest, kus kirjanikult ei küsita tema tekstide avaldamiseks eelnevalt luba, vaid seatakse ta mõnikord juba õpiku trükikojas olles kirjastamise tõsiasja ette. Arvan, et õpikukirjastajad Koolibrist ja Avitast võiksid võtta eeskujuks Elo Viidingu eelmises Sirbis avaldatud sõnad: «Autorite soov mis tahes väljaantavates raamatutes oma tekste avaldada tuleks välja selgitada tunduvalt varem kui kaks nädalat enne raamatu trükkiminekut konkreetsete, asjalike ja vastaspoolt arvesse võtvate argumentide toel.» Teine viis on keerulisem ning peab tunnustama kirjastuse Avita eesti keele ja kirjanduse toimetaja Katrin Kalamehe soovi teada saada, milline peaks olema eesti autoreid rahuldav kirjandusõpikus ilmuva teksti eest makstav summa. See muidugi sõltub autorist. Kivisildnik on leidnud, et «mõistlikult kõrgeid hindu ei ole võimalik peale suruda ei ahnetele kirjastajatele, meediale ega ka vaesele nümfomaanist autorile». Teeksin Eesti Kirjanike Liidu juhatuse nimel siiski algust nn hinnakirja väljatöötamisel, pakkudes välja miinimumtasud õpikutes avalduvate algupärandite tasustamiseks (NB! Alljärgnev puudutab ainult õpikukirjastamist). Juhatus võttis arvestuste lähtekohaks ajakirja Looming honorarimäärad. Kuna õpikutes avaldatav on fundamentaalse sümboolse ning pedagoogilise väärtusega ning nende trükiarv erandlikult suur, pakuksime välja miinimumtasuks luuleteose puhul 40 krooni bruto rea eest (k.a pealkiri), kusjuures vähem kui kümnerealise luuletuse puhul on miinimumtasuks 400 krooni. Proosateose puhul 400 krooni bruto ühe tinglehekülje (ehk 1800 tähemärgi) eest. Antud arvud oleks praegu vastuseks ka Katrin Kalamehe küsimusele ja soovituseks kolleegidele. Loomulikult ei ole me niivõrd naiivsed, et ootaksime kirjastustelt automaatset nõustumist, me ei esita ultimaatumit à la «kui te pole kahe nädala jooksul vastanud, loetakse teie vaikimist automaatselt nõustumiseks». Kõigepealt ei ole meile täpselt teada õpikukirjastamise majanduslik taust – kuigi võib arvata, et tegu on kirjastusele väga kasumliku ettevõtmisega –, selles osas vajaksime kirjastustelt infot. Me mõistame, et õpikul on hindamatu missioon ning igale ilukirjanikule on suur au olla kaasatud õppematerjali; seega oleks kahju, kui praegune konflikt ei laheneks. Seetõttu teebki Eesti Kirjanike Liit (EKL) lähipäevadel nii õpikukirjastajatele kui Eesti Kirjastuste Liidu kaudu ka teistele kirjastajatele ettepaneku koguneda ühise laua taha, et asju edasi arutada. |
