Liiga võimukaks läinud parteiliidrite võimu kärpimiseks tasuks mõelda abinõudele, mis erakondlikku konnatiiki pisut raputaks. Ebaõnnestunud presidendivalimised riigikogus jäid lisaks demagoogilisele ilutulestikule meelde ka ühe kadunud häälega. Paremerakondade koalitsioon suutis ühe korra anda endast maksimumi ehk 65 häält Ene Ergma poolt. Teises ja kolmandas voorus jäi üks hääl aga kuhugi ula peale.Teise vooru järel püüdis mõni tipp-poliitik end küll lohutada, et küllap keegi tegi kogemata vea. Aga kaks korda järjest vigu ei tehta. Viimane presidendihääletus demonstreeris kujukamalt kui ükski teine sündmus kunagi varem suurepärast parteidistsipliini. Jah, ma tean, et riigikogu ja ka kohalike omavalitsuste volikogudes on ühes nimekirjas valitud saadikute koostöö vältimatu. Aga kolmevooruline ühtsus riigikogus mõjus ehmatavalt. Erakondade liidrid näivad olevat end kasvatanud nii võimsaks, et isegi riigi poliitiline tippkogu täidab vaidlemata kõiki korraldusi. Detailides parlamendiparteide tippjuhtkonnad ehk erinevad, aga ühtviisi vastuvaidlemist mittesallivalt võimukad on nad kõik. Riigikogus kaduma läinud 65. hääl mõjus selles kontekstis kui kaotatud otsustamisõiguse sümbol. Jah, loomulikult oli mõlemas leeris neid, kes otsustasid ise poolt või vastu olla ka parteiliidri käsuta. Aga sellest hoolimata näib mulle, et erakondade mõjukus on kasvanud liiga suureks. Justkui parteipealiku heakskiiduta polekski enam lootust midagi korda saata. Ei äris ega riigiametis. Parteide müürist läbimurdmiseks tasuks kaaluda parlamendivalimiste muutmist isikuvalimisteks. Nagunii läheks ka isikuvalimistel enamik kohti parlamendis erakondade valitud ja nende tugeva organisatsiooni toetatud kandidaatidele. Aga konnatiik saaks tõenäoliselt ikkagi pisut segi paisatud. Nõukogude aega meenutades on enamasti hästi tähtis sisse põimida parteisse kuulumise või mittekuulumise fakt. Nõukogude ajal tegutsenud inimese erilise professionaalsuse tunnuseks on ju teatavasti see, et karjääri õnnestus teha parteisse astumata. Üsna huvitav ajakirjanduslik eksperiment oleks ka see, kui praegu kokku lugeda näiteks parteitud inimesed riigiettevõtete juhtkondades või vähegi mõjukates riigiametites. Ma ei taha öelda, et parteilased on rumalad. Ma tahan öelda, et vabadus tegutseda poliitklannide heakskiiduta on omaette väärtus ühiskonnas. Selle eest tuleb seista. Poliitklannide turmtulest hoolimata. |
