Vaata kuidas tahad, kuid rahvas on tänu meedias juba jaanuari algusest peale köetud tingel-tangelile presidendivalimistest lootusetult väsinud. Väsimus on eriti kahetsusväärne just nüüd, kui tegelike valimisprotseduuride alguseni on jäänud loetud nädalad ning avaliku meele toonus eriti oluline. Parteidelt oodatakse kokkulepet presidendivalimiste osas. Küsimus pole aga selles, kellega ja kuidas kokku leppida. Kokku võiks leppida kellega tahes ja milles tahes. Küsimus on selles, kuidas tagada, et need kokkulepped peaksid ka veel pool aastat hiljem. Mingid vandetõotused ega Parkeri-sulepeaga kirjutatud allkirjad pole kuigi kindlad. Üks mu ärimehest sõber soovitas: kui parteid tahavad milleski omavahel kokku leppida, siis pangu neist igaüks notari deposiiti näiteks 25 miljonit krooni. Kes petab, jääb rahast ilma. Ma pelgan, et tulevikus saavad olema ka niisugused kokkulepped. Kallase-Partsi pakt Praegused presidendiläbirääkimised on veidi sarnased olukorraga Res Publica ja Reformierakonna suhetes paar aastat tagasi. Kaks parteijuhti, Siim Kallas ja Juhan Parts leppisid kokku, üks pidi saama volinikukoha Brüsselisse, teine aga uue jõu, ühendparteide etteotsa. Üks sai oma, aga kui ka teine pool aastat hiljem küsima hakkas, laiutati käsi ja öeldi, et olukord on muutunud. Res Publica oli sunnitud tegema halva mängu juures head nägu, et neid ei peetaks lohku veetud lollikesteks. Kui enne Kallase-Partsi pakti ei usaldatud suulisi kokkuleppeid, siis pärast seda muutusid kaheldavateks ka kirjalikud lepingud. Nüüd usutakse ainult niisuguseid leppeid, mis toovad kasu kohe ja praegu ning pole suunatud kaugemasse tulevikku. Kallase-Partsi pakti põhiline nõrkus oli selle salajasus. Lepingu tõi välja alles see pool, kelle nahk juba oli üle kõrvade tõmmatud. Ilmselt peavad ka teised sellega arvestama, et parteide salalepinguid ei tasu teha. Varem õigustasid parempoolsed erakonnad end sellega, et vasakpoolseid ja tsentriste võib ikka petta – seda käsitleti justkui sõjakavalust. Umbes nii nagu moslemid suhtuvad uskmatute petmisse, mis on nende kõigeväelisele jumalale á priori meele järele. Reformi ja Res Publica lepingu põrmuvarisemise omapära oligi selles, et «omad» petsid «omasid». See oli uus tase Eesti poliitikas. Seetõttu ma ka enam ei usu, et võiks õnnestuda Keskerakonna-vastase uue koalitsiooni moodustamine järgmisel kevadel, kuigi meid sellega ähvardatakse. Juhul kui me ei anna oma hääli parempoolsete parteide presidendikandidaatide toetuseks. Silmakirjalikkus Meie partnerid räägivad, et nende eesmärk on valida president ära riigikogus. Mul on põhjus selle väite siiruses kahelda. Esiteks räägib selle vastu asjaolu, et kõik Keskerakonna kandidaadid tõrjuti «sõelumisel» ringist välja esimeste hulgas. Kuidas peaks sellesse suhtuma kõige kõrgema reitinguga erakond, kui tema kandidaadid kõigepealt kõrvale heidetakse? See tähendab, et tegelikult ei soovitudki parlamendis kokku leppida. Sooviti vaid meie hääli kasutada. Meile jäeti võimalus valida vaid parempoolsete kandidaatide vahel, mitte aga hääletada oma kandidaatide poolt. Kui oleks soovitud valida president ära tõepoolest parlamendis, siis oleks meiega arvestatud ja vähemalt üks meie kandidaatidest jõudnuks finaali. Samuti torkab silma parempoolsete parteide intensiivne töö omavalitsustes. Rohked ringsõidud, silmategemine vallavanematele on märgatav. Kõik see oleks ju tühi töö, kui tegelikult tahetakse president valida parlamendis. Aga võib-olla ei tahetagi? Esmapilgul tundub kõige ebaloogilisem Toomas Hendrik Ilvese ülesseadmine reformistide presidendikandidaadiks. Kui kuulata Ilvest, siis oma suhtumiselt astmelisse tulumaksu ja pronkssõdurisse, tasulisse haridusse ja palgaarmeesse ei erine ta millegi poolest keskerakondlastest. Miks oli ta siis oravatele sobiv kandidaat? Tunnustada tuleb aga Reformierakonna kaugelenägelikkust. Ilvese sidumine enda külge annab järgmisel kevadel jälle soodsa võimaluse sotsidega ühte heita. Neil polegi vaja Ilvest presidendina, vaid pigem sotse «Trooja hobusena» parempoolses seltskonnas. Meenutan, et 1998. aasta sügisel kõneldi pikalt kolmikliidust, mille pidid moodustama Isamaaliit, Rahvaerakond ja sotsiaaldemokraadid. Reformierakond tuli kampa alles pärast seda, kui Isamaaliiduga taasühinemise pakkumise tagasi lükanud Rahvaerakond (s.o sisuliselt Ilves ja varem Isamaast lahkunud Parempoolsed) heitis ühte Mõõdukatega. Selline nägi välja Ilvese justkui lapsepõlvest pärit vasakpoolsus praktilises poliitikas. Miks me ei kiirusta Meilt nõutakse praegu kiiret otsustamist. Justkui meie otsiksime, keda toetada. Tegelikult on praegu ikka vastupidi. Presidendikandidaatide asi on meile selgeks teha, miks nad peaksid olema vastuvõetavad ka meie valijatele. Keskerakonna toetajaskond on kuhjaga suurem kui praeguse riigikogu kolmel (või on neid jäänud ainult kaks) opositsiooniparteil kokku. Keskerakonna valijaskonna selja taga ei saa kaubelda niisama nagu diilitavad parempoolsed omavahel. Me andsime Ilvesele ja Ergmale võimaluse selgitada oma positsioone ja küsida meie toetust. Seda nad ka tegid. Peagi on Keskerakonna volikogul käes aeg jõuda seisukohale, mida neist kandidaatidest arvatakse. Kandidaatidega kohtumise järel jättis minu silma järgi meie juhatuse liikmeile Ilves oodatust pisut tugevama ning Ergma eeldatust ehk nõrgema mulje. Ainult nende kahe vahel valides oleks ilmselt eelis aga ikkagi Ergmal. Samas kasvas tunne, et nii olulise ametiposti täitmiseks ei pruugi meie valijate jaoks kumbki olla see õige. Mul on hea meel, et Keskerakond on ainus, kelle juhatus ning ka volikogu saab toimunud silmast silma kohtumiste järel langetada kvaliteetse otsuse. Oleme ajastanud oma vormi õigesti – valimised on alles ees ning hea toonusega Keskerakond annab oma parima meie valijaskonnale ja Eesti riigile sobiva presidendi valimiseks. |
