Nüüdseks teab üha rohkem eestivenelasi, kes on Jakob Hurt, ning osatakse nimetada tänapäeva loojaid ja mõtlejaid. Need venelased, kes on tudeerinud oma eriala koos eestlastega, õppisid lisaks eesti keelele ka eesti mõtlemisviisi. Sündis uus põlvkond, kes tunneb end võrdselt hästi nii vene kui eesti kultuuriruumis. Tänapäeval võib rääkida eestivene kultuurist, mille esindajad loovad midagi erilist, töödeldes ja ühendades kaht traditsiooni. Sellise sünteesi elemente võib märgata tänapäeva eesti teatris, maalikunstis, muusikas ja kirjanduses. Uue nähtusena on see saanud kõhkleva vastukaja osaliseks. Kohalikul venekeelsel meedial on mugavam käsitleda traditsioonilisi kangelasi. Eestikeelne meedia pühendab eestivene kultuurisündmustele ruumi harva ja piirdub lakoonilise faktimaterjaliga. Näiteks küsis üks ajakirjanik minult, kas eestivene kirjanikke avaldatakse Venemaal. Küsin vastu: miks peaks? Elavad nad ju Eestis. Mingis mõttes võiks eestivene intelligentsi võrrelda setudega, kes samuti on pidanud võitlema oma identiteedi eest. Varsti ilmub vene põlvkond, kes ei ole puutunud kokku lagunenud impeeriumi elukorraldusega ja seetõttu tugevneb eestivene kultuur veelgi. Kas õnneks või õnnetuseks? Sellele küsimusele peaksid vastama poliitikud ja kultuuriprotsesside korraldajad. Mina olen apoliitiline loovisik, kes võib üksnes eeldada, et positiivse tulemuse saavutamiseks peaksid sõnad olema kooskõlas tegudega. Kohalik vene intelligents loeb eestikeelseid päevalehti ja tunneb autoreid nagu Kristiina Ehin, Vahur Afanasjev ja Berk Vaher. Kuigi kõik nad on üsna noored – vaid kolmekümnesed. Mida saab öelda samaealiste venelaste kohta? Mida nad teevad ja arvavad? Oma maailmatunnetusest teistele ettekujutuse loomiseks vajavad nad suhtlemist mõlemas suunas. Ühiskond ja meedia võiksid nende suhtes sõbralikumad olla, nende looming ja mõtted ootavad tähelepanelikku analüüsi. Ja veel üks näide. Praegu käivad eesti autorid esinemas Euroopas ja loovad kontakte lääne kolleegidega. Samal ajal on eestivene intelligentsi päralt Moskva ja Peterburi üritused-koolitused. Kas see on loomulik asjade seis, kellegi teadlik kahe rühma lahus hoidmine või lihtsalt juhus? Igal juhul on arenguvõimalused ebavõrdsed. Tähelepanu pälvimiseks peab eestivene kunstnik andma välja Lotmani mõõdu ja võitma rahvusvahelisi konkursse. Raskustest hoolimata on aegamööda Eesti kultuuriruumis kodustunud etnofutu ja võru keel. Kauksi Ülle raamatud ja Merca rollid võivad olla eestivene intelligentsile jätkuvalt julgustuseks ja eeskujuks. Loodetavasti võrsub ka nende seast loojaid, kelle teoseid tuntakse terves Eestis ja ka väljaspool. |
